Keegi noorepoolne naiskodanik sõidab koos oma juba tüütuks muutunud poiss-sõbraga viimase mökkisse kuskil Botnia lahe kaldal. Tüüp on kergelt kalapüügihull, naisosapool aga tunneb tapvat igavust ja tüdimust kõigist ja kõigest. Kohapeal selgub, et mere ääres seisev putka on nii seest kui väljast kaetud vastiku haisva limaga ja kogu kupatus on praktiliselt läbi mädanenud, lisaks ronib igast august välja mingeid ussikesi. Kui siis veel selgub, et tüübi vanaisa oli mingi poolhull meremees, kes oma käikudelt tõi kaasa salapärase kirstu, mis pungil täis kummalisi riitustarvikuid, siis natukese aja pärast pistabki juba Cthulhu ise oma pea Botnia lahe voogudest välja.
Järjekordne soomemaine Lovecrafti - kummardus. Tegelikult polegi nii halvasti välja kukkunud.
Parim detail, mis suu kõrvuni vedas oli elusalt nülitud laste nahast tehtud mantel.