Kari Nenonen

Hiljuti abiellunud paarike on autoga teel naise vanematekoju - Soome kolkatallu, kus mees seni veel käinud pole. Haiged sündmused algavad juba enne päralejõudmist - lumise metsa vahel teele ilmunud kummituslik kogu sunnib mehe teelt välja sõitma. Kui paarike aga lõpuks jalgsi sihtkohta jõuab, siis selgub, et see oli vaid süütu algus. Jääkülmas majas kondab üksinda ringi ogarat juttu ajav vanaperemees, kuuris mulksub kahtlaselt loomarappeid täis tõrs ja kuudis liigutab ennast juba ammu surnud koer. Ja praeahjust leitud isuäratav singikäntsakas on täis üllatusi...

Loo teevad nauditavaks ehedalt soomelik taust ja kõnepruuk ning absurdselt jaburad, kuid tõeliselt originaalsed õudusstseenid ja -detailid. Loogikat sellest loost küll otsida ei tasu - aga seda pole alati tarviski.

Ega siin polegi pikalt midagi heietada, kui kellelgi see ugrihorror`i üks säravamaid pärle, mis kätte sattunud, lugemata tuleks see viga kiirelt parandada. Tõusikutest noorpaari sekeldused naise vanemate juures kuskil Karjala päraperses metsade ja mägede taga jaanuariöises krõbekülmas on omaette pärl, mille mitte just väikeseks boonuseks on asjaolu, et Nenonen pole oma tegelaste äpardusi sugugi mitte surmtõsiselt kirja pannud, vaid mõnusaid muhelust tekitavaid kohti on küllaga. Olgu siin näiteks toodud kaks: esiteks kui väimees koos äiaga kuuri puude järgi läheb ja hoogsa murdelise jutuajamise tipuks märkab korraga, et äial krõbeda pakase kiuste sugugi mitte auru suust ei tule... Teine päris hea koht oli see kus noorpaar näljast ja külmast vaevatuna said lõpuks "seaprae" kätte ja kukkusid seda nälginutena hoogsalt pugima, kuni järjekordse viilaka lõikamisel paljastus hõbekruvide ja -plaadiga paigatud reieluu...

Nagu öeldud, murde hoogne kasutamine, vahet pole kas siis setu või savo, annab jutule päris mõnusa omapärase nüansi juurde.

Kindel "viis", mitme plussiga. Soe lugemissoovitus!