Soome kirjanike Lovecraft-pastišše koondava kogumiku avalugu, üsna stiilipuhas selline. Santikko pole hakanud Lovecrafti mütoloogiat Soome oludesse sobitama, vaid lugu räägib mingist inglise misjonärist, kes sõidab usku kuulutama oma onu juurde Celebesi (Sulawesi) saarele. Tegevus toimub 20 sajandi 20ndatel. Onu juurde tuleb ka mingi kaugem nõbu, ingellik olend, kellesse misjonär armub ja kellega ta abiellub. Peagi saadetakse noorpaar kaugele ja sügavale saare keskosa džunglisse mingi hõimu juurde.
Edasine on etteaimatav ja žanritruu. Loomulikult puutub peategelane varsti kokku "kirjeldamatu õudusega", "sõnulseletamatu kurjusega", kuigi elukas, kellega tal kokku puutuda tuleb meenutab Hollywoodi filmide 60ndate ja 70ndate peletisi, kui arvutigraafikat polnud veel leiutatud ja filmikollid tuli meisterdada kummist ja plastiliinist. Kirjeldamatu õuduse asemel peab lugeja võitlema haigutamisest krampikiskuvate lõualuudega.
Lugu polnud tegelikult paha, aga ka mitte midagi erilist. Iidne kurjus, tähtede tagant tulnud vanem rass, inimestele mõistetamatu paha jõud...Homer Simpsonit tsiteerides: "Boooring...".