Raamat on saanud “Portti-palkinto”, auhinna soomekeelse ulmeraamatu kategoorias aastal 1991.
Boris Hurtta varjunime taha peitub Tarmo Talvio, endine poiltseinik. Ka on ta kasutanud nime Boris Lindström. Raamatu ilmumise ajal kirjutas ta õudust, vahepeal liikus seikluskirjanduse juurde aga siis tuli jälle tagasi õudukate manu. Eesti keeles on ta tekste ilmunud “Soome ulme 2” kogumikus. Kõnealune raamat ei ole eesti keeles ilmunud.
Raamat räägib sellest, kuidas Turu lähedal väiksest väljamõeldud Mörkholma nimelisest asulast leiatakse kevadpühal risti otsast naise surnukeha. Kohalik konstaabel Erik Viik hakkab seda uurima ning mingil hetkel tundub, et see ei pruugi olla ei enesetapp ega ka “tavaline” mõrv. Mörkholma on muidu selline omapärane kant kus vahel ikka kevaditi surnukehi leidub, nii inimeste kui loomade omi. Raamatu arenedes astub püünele mitmeid tegelasi ning keskel kipuvad olema Harkkokivide perekond, kellega on midagi… veidrat.
Ma nüüd natuke spoilerdan ära aga raamatu lõpupoole selguv Harkkokivide leping Luciferiga oli päris huvitav. Nimelt Bütsantsi ajal (ca kuussada suve tagasi ehk siis 14. sajandil) tegi perekond Prodromos kõige uhkema ja võimsama ingliga lepingu, et nad elavad igavesti. Õnnetustesse surra võivad nad ikka - aga mitte vanadusse, nad jäävad selliseks nagu on lepingu tegemise ajal. Vastutasuks siis toovad iga kevad valguse inglile (inim)ohvri. Noh, pole just midagi üliuut aga enda jaoks oli väga võigas see koht, kus perepea Paul Harkkokivi meenutab, kuidas ta kunagi ammu paljaste kätega enda kaks väikest last surnuks kägistas. Paul ei suutnud enam kannatada seda kuidas lapsed jälle õpivad ära mõne uue tembu, õpivad mõned sõnad aga varsti, hiljemalt järgmise suve saabudes, unustavad kõik ära. Klassikaline igavese elu mõnu ja needus.
Tegelastest oli enda lemmik Eriku poeg Markus - neljanda klassi poiss, kes kuulas heavy metalit ning vaatas õudusfilme. Selline jummala lahe tüüp, eks natuke tundsin ennast ka temas ära (metal tuli küll kolm aastat hiljem ning õudukateni oli veel rohkem aega).
Ilmselt oleks hea millalgi üle lugeda kuna raamat pole tingimata lineaarne ning vahel eksib ära unenäolis-filosoofilisse maailma. Üldse jäi raamatust kohati natuke segane mulje - ma tegelikult ka ei taha, et oleks järjekordne tellis kokku kirjutatud aga praeguse napi kahesaja lehekülje puhul jäi kohati loodud maailm kuidagi õhukeseks ja visandlikuks. Ma austan väga seda kui autor jätab lugejale mõned otsad lahtiseks aga praegu tundus, et mingil hetkel läks kuidagi rabinal ühtepidi raamatu lõpetamiseks aga teisalt oli ka soov jätta midagi lugeja fantaasia jaoks. Või siis on enda soome keele oskus piisavalt pealiskaudne.
