Kui lugu kuulub soome kirjanike Lovecrafti-teemalisse novellikogumikku, siis on ütlematagi selge, et ta kuulub ka ulme mõttetuimasse, infantiilsemasse, tüütumasse ja tobedamasse alamžanri - horrorisse. Õnneks on selle teadmisega varustatud lugeja natuke ette hoiatatud ja loos leiduvate lameduste ja lolluste laviin ei lämmata teda ootamatult.
Tegu on ühe Talvesõjas invaliidiks jäänud noormehe aruande - testamendiga aastast 1946. Noormees asub uurima oma isa ja vanaisa kummalisi toimetamisi ühel perele kuuluval Turu saarestiku tühjal kaljusaarel paarkümmend aastat tagasi. Õige pea on platsis ka Nyarlathotep ja Chtulhu, noormees on šokeeritud "loomuvastasest, ebainimlikust kurjusest", ta näeb "ebamaist arhitektuuri" jne. blaablaablaa. Loos olid siiski paar-kolm momenti, mis tegid selle hämmastavalt nüri loo natukenegi vastuvõetavamaks.
Lugu on läbi loetud ja teadmiseks võetud. Nüüd tuleb see nii kähku ära unustada, kui võimalik, õnneks see ilmselt suuremat probleemi ei valmista.