Tõeliselt hea lugu, mis kirjeldab jälki ja ilget lähitulevikku. Modelliks võetakse järjest nooremaid tüdrukuid, 20 – aastane on juba äraaetud vanaeit, 10 – aastased loliitad on enimhinnatud ja 8 – aastased tahavad endale silikoonrindu. Kasuahnusest pimestatud vanemad, silme ees terenduvad reklaamilepingutest kaelasadavad sajad tuhanded eurod õhutavad lapsi veelgi tagant, aga ka ühiskondlik moraal on saavutanud mingi eriliselt võika ja perversse taseme. Lugu kirjeldab ühte peret, kuhu kuuluvad ema, isa ja nende 3 last. Kümneaastane või natukene üle Lulu, kaheksa-aastane Anetta ja viieaastane poiss Otso. Lulu on juba küps modell, tema pildid kaunistavad õhtulehtede esikaasi, kaubamajade vitriine ja reklaamtulpasid tänavatel. Lugu antakse edasi keskmise lapse Anetta silme läbi. Kes on näinud Todd Solondzi filme Happiness või Welcome to the Doll House, võib ette kujutada taolise pere, aga üldisemalt ka taolise maailma “õnne”. Viimatimainitud filmile on jutus kõvasti otseseid viiteid ja sündmuste käik järgib mingil määral filmi oma.
Viieaastased kihluvad lasteaias, kaheksa-aastased kogunevad õhtuti vanemate äraolekul kellegi poole, et vaadata filme, kus kaks neegrit rautavad üheaegselt mingit blondiini ja koolis käib põhijutt tissidest ja persedest. Kaheksa-aastane peab ennast juba välimuselt kümneaastaseks ja tõrjutus tekitab kadedust ja kättemaksuhimu.
Haige, perversne, ilge ja ropp jutt, mis kahtlemata kuulub hoiatava ulme alla. Ülimalt usutavalt ja hästi kirjutatud, millest annab tunnistust peale jutu lugemist tekkiv tahtmine oksendada või pesema minna.
Viis pluss!