Loo peategelasteks on kaks sõbrannat, Leilakaisa ja Aila. Nad on küll ühes keskkoolis käinud, kuid seeaeg veel mingid erilised sõbrannad polnud. Paarkümmend aastat hiljem juhuslikult tänaval kohtudes puhkeb aga sõprus täiega õitsele ja üksik vanatüdruk Leilakaisa muutub abielus Aila peaaegu pereliikmeks. Aila mees on edukas palju reisiv ärimees. Mingil saladuslikul moel teab Aila alati paarkümmend minutit varem, kui mees etteteatamata (näiteks ärajäänud koosoleku või edasilükatud reisi tõttu) koju saabub. Leilakaisal, kellel vanatüdrukuna on aega laialt käes ja kes töötuna käib igasugustel kursustel ei võta kaua aega aru saamaks, et Ailal on just seesama eelpoolnimetatud võime tajuda lähedase saabumist varem kui inimene reaalselt koju jõuab. Õhutatuna nii USA maagi James Randi poolt pakutud miljonitaalasest autasust teaduslikult tõestada paranormaalne nähtus, kui Soome oma Skepsis Ry väljakäidud samasugusest, küll märksa väiksemast rahalisest preemiast, asuvad mõlemad naised tehniliste vahenditega katsetama, et nähtust pildistada. Aila on küll märksa vastumeelsem asjaga tegelema, kui Leilakaisa.
Johanna Sinisalo lugusid läbib punase niidina ultrafeministlik, et mitte öelda lesbilik suhtumine meestesse. Selle loo meestegelane Henkkagi paistab algul teismelise tüdruku unistusena ideaalabielumehest: trimmis tuharalihastega, päevitunud, veiniasjatundjast kultuurihuvidega Apollo, kellel alati paar milli tagataskus ja kelle priapistlikke vägitegusid magamistoas varjutab ainult tõik, et ta reisib palju. Pärast aga osutub toosama meessoo mustereksemplar tavaliseks paavianiks, naisepeksjaks ja vägistajaks.
Loos on mõningaid horrori elemente. Üldiselt, kui eelpoonimetatud feministlikku liini mitte tähele panna (või Sinisalo puhul lihtsalt leppida, sest kirjutab ta siiski päris hästi), võib öelda, et õnnestunud lugu.