Esineb nii nõrku, päris tavalisi keskmiseid, aga õnneks ka vaieldamatuid tipplugusid, mis ausalt öeldes tõstavadki kogumiku hinde selliseks nagu ta on. Sinisalo seksuaalse orientatsiooni üle mõtisklemast keeldun ma kategooriliselt, aga tähelepanelik lugeja märkab teatavat kalduvust…khm… naistevahelise “sõpruse” poole. Mehed on enamjaolt kaabakad, vägistajad, madalalaubalised ahvilised. Naiskangelased seevastu püüdlevad mingi puhta, helge ja karge armastuse poole, mida enamjaolt suudab neile pakkuda vaid teine naine. Tihtilugu on takistajateks eelpoolnimetatud gorilladest isased. Tihtilugu on ka naiskangelasi seksuaalselt ärakasutatud, nad on õnnetult abielus või on neil kuidagi kolmandat moodi probleeme vastassugupoolega suhtlemisel. Kuid see ei häiri, ei sega sugugi. Sinisalo ei propageeri feminismi või mingit muud –ismi üldse mitte, lihtsalt kuidagi tema lugudes on naised kangelased ja mehed pahad.
“Sorsapuisto” näitab meile, mis võib peituda igaühele tuttava parte söötva tuvitädi taga.
“Transit” räägib autistliku tütarlapse, vanglast karanud narkari ja delfinaariumi delfiinide kummalisest ja mõneti traagilisest kohtumisest sumedal suveööl.
“Me vakuutamme sinut” ühendab õnnestunult lavkraftiaana ja Soome. Ühtlasi näitab see lugu et Lovecrafti lugusid saaks õnnestunult paigutada ka Eestisse, oleks vaid mehi (või naisi), kes sellega hakkama saaks. Esialgu pole neid veel näha…
“Tango merellä” kirjeldab painajalikuks muutunud tavalist kruiisi Stockholmi ja Turu vahel, läheb kohati apokalüptiliseks ja näitab niigi teada tõde, et inimeses peitub loom õige õhukese kultuurikihi all. Peategelasteks loomulikult naised. Inspiratsioon on tulnud “Estonialt”, selles pole mingit kahtlust.
“Etiäinen” segab lapi mütoloogiat ja tänapäeva teadust, õnnestunult. Peategelasteks, ime küll, naised.
“Baby Dolli” laste räige seksuaalse ärakasutamise kirjeldus jäi omal ajal Soome Stalkeri – Atoroxi – valimisel teiseks. Olgu öeldud, et Johannna Sinisalol on neid Atoroxe kogunenud selletagi päris paras riiulitäis.
“Yhdeksän ruukkua” näitab igivana Jeesuse – lugu uuest ja ootamatust küljest. Jeesus lõpetas zombina neegrinaise – voodoonõia armastatuna kuskil Vahemere põhjakaldal.
Hea kogumik. Ballasti on küll palju, aga kus seda poleks. Head ja väga head lood kaaluvad selle siiski nii kõvasti üles. Kõigil kes soome keelt oskavad, tasuks see kogumik üles otsida, väljaandjatel tasuks aga kaaluda mõne loo õiguste hankimist, sest tõesti kõval tasemel ulmet ei peagi teab kust kaugelt maailmast otsima, vaid teinekord asub see lausa siinsamas kõrval.