Johanna Sinisalo

Suurepärane lugu: mõnusad kirjeldused ja dialoogid. Maitsestuna mõõdukas koguses soft erootikaga.

Kahe tegelase käitumine käis mullegi närvidele ega tundunud usutavana, kuid sellegi poolest ei saa ma kuidagi sellele jutule nõrgemat hinnet kui "viis" panna. Tõeline pärl!

Üllatuseks ehk mõned hard sf-elemendid. Olles mõnevõrra Sinisalo loominguga tuttav võin öelda, et tavaliselt keskendub ta inimsuhetele või inimese kokkupuutele millegi tundmatuga ja "rasket rauda" eriti tema lugudes ei leidu. See jutt oli siin inimsuhete ja kohtumise tundmatuga segu ja kui eelpoolmainitud tegelase ääretult nõrk tegutsemismotiiv kõrvale jätta, siis päris sobilik Sinisalo loomingu tutvustamiseks eesti lugejale. Meeldis. Eriti meeldis loo nimi, mis saab peale lõpplahenduse selgumist ka tähenduse.

Jutt kuulub autori n-ö planeetide tsüklisse. Teisisõnu, Johanna Sinisalo on kirjutanud praeguse seisuga kaheksa juttu, mille tegevus toimub erinevatel päikesesüsteemi planeetidel (või nende planeetide läheduses).

Kuuenda arvustajana ma sisust eriti kirjutada ei viitsi ja ei näe ka vajadust, ütleks vaid, et kahest päästab jutu algus ja lõpp. Pean silmas neid ajaloolisi lõike, mis asetavad toimunu suuremasse pilti. Muidu aga selline tüüpiline moodne ulme, kus palju tühja juttu, mis peab autorist ja teosest sügavamõttelise mulje jätma. Kui aga oled sõnarägast end läbi närinud, siis saab selgeks, et ega midagi eriti ei olnudki.

Samas ei tahaks ma teha etteheiteid Arvi Nikkarevile, kes avaldas jutu antoloogias «Soome ulme». On ju see jutt siinsamas BAASis saanud neljasid ja viisi ning võitis see ju ka Soomes auhinna. Ilmselt on tekstis väärtusi, mida mina hoomata ei suuda...

Nii mõtlesin ma kohe peale selle jutu lõpetamist. Ent nüüd, kui ma jutule tagasi mõtlen, siis on see jäänud mällu siiski hea loona. Enim just oma fantastilisuses - niiviisi lennata tahaks ise ka ja teisena oma usutavuses. Rohke astronoomiline ilukõne ajas minu pea küll hullutavalt sassi (humanitaar nagu ma olen :D, kuni alles jabur lõpp eufooriale külma vee peale tõmbas.

Aga nüüd takkajärgi paneks ma ikkagi viie, sest mälestus sellest jutust on hea. Ma kogesin seda lendamist veel paar järgmist ööd veel omal nahal unes ka :D ja see juba oli midagi!

Rydbergi luule oli suurepärane. Kahjuks ei oska ma rootsi keelt ja tõlget polnud. Kahtlustan, et originaalis oli samuti rootsikeelne tekst tõlketa, kuid soomlastele tekitab see probleeme vähem kui eestlastele, luuletuse eestikeelset tõlget pole aga vist olemaski. Nikkarev pani lõppu proosatõlke, ega minagi paremat soovitada oska.

Võib-olla on 4 liiga kõrge hinne? Eks vaadake, missugused on minu viimased 20 arvustust, nendega võrreldes on Sinisalo ikka üle prahi, nii et jääb 4.