Kasutajainfo

Johanna Sinisalo

22.06.1958-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Johanna Sinisalo ·

Lentävä hollantilainen

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Portti» 2000; nr 1
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Lendav Hollandlane»
antoloogia «Soome ulme» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
4
1
0
Keskmine hinne
3.727
Arvustused (11)

Ilus jutt aastal 2153 toimuvast kosmoseretkest, mille eesmärk on uurida päikesesüsteemi gaasihiide. Retk on planeeritud pikk: edasi-tagasi 20 aastat ja meeskonnas on 2 meest ja 2 naist. Jutu esimene pool meenutas meeldival kombel "Jonathan Livingstone Merikajakat", sest sama moodi kirjeldati suure naudinguga lendamist ja lennutunnet. Antud juhul lennati simulaatoriga, mis juhtis reaalselt lendavaid plaaneri moodi gaasihiidude-uuringu-sonde.
Jutu teises pooles leitakse Neptuuni atmosfäärist midagi õige huvitavat. Autoril on vägagi omapärane ja vaimustav idee elutingimuste võimalikkusest gaasihiidude atmosfäärist.
Hinnet "5" panna siiski ei taha, sest ühe peategelase tegevus ja selle ajendid olid minu meelest liiga nõrgalt motiveeritud.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene arvustaja on loo sisust juba piisavalt hea ülevaate kirjutanud, millegi enama lisamine oleks juba spoiler. Vast niipalju võib siiski öelda, et lool on ka taust: Voyager 2 poolt 1989 aastal tehtud avastused. Nii et based on true story. ;-)

Suurepärane lugu: mõnusad kirjeldused ja dialoogid. Maitsestuna mõõdukas koguses soft erootikaga.

Kahe tegelase käitumine käis mullegi närvidele ega tundunud usutavana, kuid sellegi poolest ei saa ma kuidagi sellele jutule nõrgemat hinnet kui "viis" panna. Tõeline pärl!

Teksti loeti eesti keeles

Üks tegelane käitus tõesti ääretult tobedalt, mis ei vähenda aga kuigivõrd jutu väärtust. Ilus ja äratuntavalt sinisalolik jutt.

Üllatuseks ehk mõned hard sf-elemendid. Olles mõnevõrra Sinisalo loominguga tuttav võin öelda, et tavaliselt keskendub ta inimsuhetele või inimese kokkupuutele millegi tundmatuga ja "rasket rauda" eriti tema lugudes ei leidu. See jutt oli siin inimsuhete ja kohtumise tundmatuga segu ja kui eelpoolmainitud tegelase ääretult nõrk tegutsemismotiiv kõrvale jätta, siis päris sobilik Sinisalo loomingu tutvustamiseks eesti lugejale. Meeldis. Eriti meeldis loo nimi, mis saab peale lõpplahenduse selgumist ka tähenduse.

Teksti loeti eesti keeles

Hm, peab olema humanitaar ja parajalt kiiksuga, et midagi sellist välja mõelda. Et siis 20 aastat kestev retk Neptuunile, seal tehtud ootamatu avastus ja loo ootamatu lõpp. Lisaksin ka, et loogikavaba lõpp. Hästi kirjutatud mõttetu lugu. Hinnatav on ka see mainitud lendamiseallusioon, kuid kogutulemus pani õlgu kehitama. Ma ei tunne küll Sinisalo muud loomingut, kuid kui tegu on sobiliku tutvustusega, siis mida see tähendab...
Teksti loeti eesti keeles

Rohkesti astronoomilist lüürikat ja rafineeritud ilukõnet, siis hästi palju füüsikalisi termineid (keegi kurat ei tea, kas need on välja mõeldud või päriselt) ja siis lõpuks üks põnevusele pretendeeriv intriig, mis hirmsasti meenutab filmi "Silent Running". Pikk kosmosereis on ühel neegril ajud segamini keeranud ja ta muutub psühhopaadiks. Kui poleks olnud nii palju ilukõnet, oleks ehk saanud "nelja" panna.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda juttu kõigepealt inglise keeles ja siis kerkis mul korduvalt küsimus, et kas ma ei oska enam inglise keelt. Jutt oli hästi tüütu ja oli ka arusaamatu, et miks jutt üldse inglise keelde tõlgiti. Rääkimata sellest, et kuidas sai selline jutt võita Atoroxi! Eesti keeles üle lugedes sai selgeks, et viga pole minus, et jutt ongi igav, tüütu ja jabur... et minu inglise keele oskusel polnudki midagi viga. Tõttöelda jäi mul maakeeles lugedes jutt isegi pooleli ning nädala möödudes sai see lihtsalt jõumeetodil läbi loetud.

Jutt kuulub autori n-ö planeetide tsüklisse. Teisisõnu, Johanna Sinisalo on kirjutanud praeguse seisuga kaheksa juttu, mille tegevus toimub erinevatel päikesesüsteemi planeetidel (või nende planeetide läheduses).

Kuuenda arvustajana ma sisust eriti kirjutada ei viitsi ja ei näe ka vajadust, ütleks vaid, et kahest päästab jutu algus ja lõpp. Pean silmas neid ajaloolisi lõike, mis asetavad toimunu suuremasse pilti. Muidu aga selline tüüpiline moodne ulme, kus palju tühja juttu, mis peab autorist ja teosest sügavamõttelise mulje jätma. Kui aga oled sõnarägast end läbi närinud, siis saab selgeks, et ega midagi eriti ei olnudki.

Samas ei tahaks ma teha etteheiteid Arvi Nikkarevile, kes avaldas jutu antoloogias «Soome ulme». On ju see jutt siinsamas BAASis saanud neljasid ja viisi ning võitis see ju ka Soomes auhinna. Ilmselt on tekstis väärtusi, mida mina hoomata ei suuda...

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Lõpp oli kehv, väga kehv. Muu oli hea, väga hea. Aga lõpp halb, kõik halb :D

Nii mõtlesin ma kohe peale selle jutu lõpetamist. Ent nüüd, kui ma jutule tagasi mõtlen, siis on see jäänud mällu siiski hea loona. Enim just oma fantastilisuses - niiviisi lennata tahaks ise ka ja teisena oma usutavuses. Rohke astronoomiline ilukõne ajas minu pea küll hullutavalt sassi (humanitaar nagu ma olen :D, kuni alles jabur lõpp eufooriale külma vee peale tõmbas.

Aga nüüd takkajärgi paneks ma ikkagi viie, sest mälestus sellest jutust on hea. Ma kogesin seda lendamist veel paar järgmist ööd veel omal nahal unes ka :D ja see juba oli midagi!

Teksti loeti eesti keeles

Ehk peaks "viie" panema, aga olen pärast inglise keeles lugema hakkamist tekstide suhtes väga kriitiliseks läinud, nii et "neli" tugeva plussiga.Siin tekstis on mingi osadele vanematele teaduslik-fantastilistele asjadele (a la Clarke`i "Linn ja tähed") omaneunistuslik meeleolu... Ulmest loogikat otsimast olen praeguse seisuga loobunud ja füüsikakirjeldusi loen nii, nagu oleks tegu näiteks kursiivis sumerikeelsete tekstilõikudega, nii et need aspektid probleeme ei tekitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Hinde otsustasin ära juba siis, kui pistiku välja tõmbamise koht oli (kosmosest atmosfääri laskuva sondi invaliidistamiseks piisab sellest, kui mingi tibi tõmbab lihtsalt emalaeva salongis ühe pistiku välja???). Ammuilma põhjalikult läbimälutud eetiline konflikt vaid kinnitas seda otsust. Nagu Jyrka õigesti ütles, jabur, igav, tüütu ja kõik need teised sõnad. Kui keegi tahab teada, milline võiks olla 20. sajandi lõpu väga halb ulme, siis lugegu.
Teksti loeti eesti keeles

Jutule osaks saanud kriitika on õigustatud, aga visioon lendamisest planeedi atmosfääris pluss see, mida sealt leiti, oli rabav. Kuid see, et neljaliikmelisest meeskonnast poole moodustavad mõrtsukad, ei võimalda ka väga head hinnet panna. Need peaks olema justkui Euroopa Liidu pealt hoolikalt valitud isikud, kuidas siis neljasesse meeskonda kaks mõrtsukat sattus? Või just vaadati, et sobivad hästi omavahel?

Rydbergi luule oli suurepärane. Kahjuks ei oska ma rootsi keelt ja tõlget polnud. Kahtlustan, et originaalis oli samuti rootsikeelne tekst tõlketa, kuid soomlastele tekitab see probleeme vähem kui eestlastele, luuletuse eestikeelset tõlget pole aga vist olemaski. Nikkarev pani lõppu proosatõlke, ega minagi paremat soovitada oska.

Võib-olla on 4 liiga kõrge hinne? Eks vaadake, missugused on minu viimased 20 arvustust, nendega võrreldes on Sinisalo ikka üle prahi, nii et jääb 4.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2022
august 2022
juuli 2022
juuni 2022
mai 2022
aprill 2022

Autorite sildid: