Lugu algab sellega, et minategelane lööb silmad lahti ja ei saa mitte millestki midagi aru. Viimane asi mida ta mäletab, on et nad läksid koos sõbrannaga Turus laeva peale. Selline üheöine sõit Stockholmi, kus kõvasti laeva peal möllatakse, päev otsa Stockholmis ja õhtul jälle tagasi. Laevaks Läänemere suurim Baltic Star, mis meenutab ujuvat hotelli oma promenaadide, kaubatänavate ja golfiväljakutega. Igatahes peale silmade avamist vaatab ta et midagi on üsna mäda, laev on väheke viltu kuskil kari peal ja jätab sellise mulje, et seal on juba tükk aega elatud ja ilmselt ka sõda peetud. Kõigele lisaks avastab ta ennast olemas üsna viimase peal rase. Sõbranna kohkunud seletustest ja tükk-tükilt tagasitulevast mälust koorub lahti võigas apokalüptiline survival, kus ta suureks kohkumuseks paistab ta ise olevat küllalt suurt rolli mänginud.
Soome ulme vaieldamatu suurnimi näitab kadedakstegeva kindlusega, miks ta on enimhinnatud soome ulmekirjanik. Ka see lugu on saanud Atoroxi - soomlaste Stalkeri. Vägivaldne, masendav, aga samas küllaltki loogiline lühiromaan on üsnagi kindlalt saanud "inspiratsiooni" õnnetult "Estonialt". Lõpuosa nägemus ei jäta selles mingit kahtlust.
Kindel "viis".