Õige pea aga hakkab vähem magusat armastavatele inimestele shokolaadi üle jääma ja kiirelt hakatakse ülejääke vahetama mingite teiste asjade vastu, mida parasjagu vaja. Tekib raha - õigemini selle asendaja, võlakiri või midagi seesugust, mida kutsutakse shokolaadipaberiks, siit ka jutu nimi. Käbedalt on endises kommunistlikus laevas töötav ja toimiv padukapitalistlik ühiskond. Minakirjutaja, kultuurihuvidega humanitaar vajub masendusega algul päris põhja, siis aga avastab endas ande ja asub tööle algul veemüügipunkti reklaamikirjutajana, hiljem aga juba müüb oma teenust kõigile kes maksavad. Reklaamibüroo sissetoomine pole ime, Sinisalo on seal ka ise aastaid töötanud.
Minusugusele äärmusparempoolsele oli selline kapitalismi kriitika natuke kummaline lugeda. Lisaks õhkus sellest ka vasakpoolitseva intellektualismi laibahaisu, aga vaadakem ka korra kirjutamisaastat.
Muidu korralikult teostatud kvaliteetne jutt.