Lühiromaani tegevus toimub 1946. aastal. Arheoloogilistel kaevamistel on leitud mõned dinosauruste luud, milledel on seletamatud vigasused - ovaalsed augud, mis ei saanud olla tekkinud ühelgi teadaoleval loomuliku viisil. Siit jõutakse järelduseni, et umbes seitsekümmend miljonit aastat tagasi külastasid Maad tulnukad, saladuslikud avad luudes on aga mingit relvade mõju tulemus.
Nagu omane Jefremovi loomingule (ja üldse tolleaegsele nõukogude ulmele), sisaldab romaan pikki populaarteaduslikke lõike. Nende käigus püüab autor põhjendada ka ühte oma põhilistest ideedest: elu ja mõistuse arengute seaduspärasused viivad paratamatult mõistusega olendide humanoidse välimuse ja psüholoogiani.
Hinnata seda lühiromaani on üpris raske - tänapäeval tundub lugu veniva ja raskekaaalulisena, üle kolme ei saaks panna. Teiseltpoolt oma aja kohta sugugi mitte halb lugu,mis vääriks vähemalt nelja. Kokku jäin siiski pidama kolmel, kuid suure plussiga.