Armastatud nõukogude ulmekirjaniku Vanja Jefremovi jutustus viib meid paleontoloogide pärusmaale. Noor teadlane Nikitin läheb väikese ekspeditsiooniga Arkarlõ mägedesse korjama dinosauruste luid, mis kohalikud sealt on hiljuti leidnud. Seal on üks kolmest küljest piiratud mäekuru, kus ühtäkki kerkib inimeste silme ette türannosauruse hiiglaslik poolläbipaistev fantoom:
"Tohutu suur dinosaurus seisis kaljurünka välise serva kohal liikumatult õhus, püsti, kümme meetrit kõrgemal jahmunud inimeste peadest. Koletis hoidis kõrgel oma kongninalist pead, suured silmad vaatasid tuhmilt ja süngelt kuhugi kaugusse; mokkadeta laiad lõuad jätsid nähtavale pika rea tahapoole painutatud hambaid. Looma kergelt küürus selg langes järsult alla, minnes üle uskumatult võimsaks sabaks, mis toetas dinosaurust tagantpoolt."
Teadlasel ei õnnestu fantoomi pildistada ja see haihtub peagi. Tema edaspidine tegevus on suunatud väljaselgitamisele, kuidas selline kangastus saab võimalik olla. Spetsiifiline "maavaigu" (asfaldi) kiht, justkui fotoplaat, millele on minevikus salvestunud pikemat aega paigal seisnud elukas, mingisugune valguse nurga kokkusattumus jne. Nikitin hakkab valmistama seadeldist, millega seda nähtust tulevikus jäädvustada. Laias laastus võib öelda, et see tal ka õnnestub, aga mitte enne, kui ta on omaks võtnud nõukogude moraali põhimõtte: mitte üksi ei tule pusida masina kallal, vaid kollektiivselt - haarata kaasa teisi teadlasi, füüsikuid jne.
Suhteliselt tuim jutt teiste omasuguste seas kena kujundusega, ent igavatest lugudest koosnevas kogumikus "Valge sarv" (1950)
"Tohutu suur dinosaurus seisis kaljurünka välise serva kohal liikumatult õhus, püsti, kümme meetrit kõrgemal jahmunud inimeste peadest. Koletis hoidis kõrgel oma kongninalist pead, suured silmad vaatasid tuhmilt ja süngelt kuhugi kaugusse; mokkadeta laiad lõuad jätsid nähtavale pika rea tahapoole painutatud hambaid. Looma kergelt küürus selg langes järsult alla, minnes üle uskumatult võimsaks sabaks, mis toetas dinosaurust tagantpoolt."
Teadlasel ei õnnestu fantoomi pildistada ja see haihtub peagi. Tema edaspidine tegevus on suunatud väljaselgitamisele, kuidas selline kangastus saab võimalik olla. Spetsiifiline "maavaigu" (asfaldi) kiht, justkui fotoplaat, millele on minevikus salvestunud pikemat aega paigal seisnud elukas, mingisugune valguse nurga kokkusattumus jne. Nikitin hakkab valmistama seadeldist, millega seda nähtust tulevikus jäädvustada. Laias laastus võib öelda, et see tal ka õnnestub, aga mitte enne, kui ta on omaks võtnud nõukogude moraali põhimõtte: mitte üksi ei tule pusida masina kallal, vaid kollektiivselt - haarata kaasa teisi teadlasi, füüsikuid jne.
Suhteliselt tuim jutt teiste omasuguste seas kena kujundusega, ent igavatest lugudest koosnevas kogumikus "Valge sarv" (1950)