BAASis seni esitletud kolmik moodustabki selle üsna tavatu ellusuhtumisega kirjaniku loomingu enimtuntud osa. Tegelikult kirjutas IJ hulganisti lühilugusid (millest vähemalt 1 on ilmunud mingis 40.-50.ndate eestikeelses kogumikus. Võib-olla petab mind mälu, kuid TUNDUB, nagu oleksin mingeid tema lugusid veel maakeelsena kohanud) ja mitmeid pikemaid jutte. Minu suhtumine Jefremovisse muutus tunduvalt, kui (esialgu olude sunnil, hiljem vabatahtlikult) tutvusin 80.ndate lõpus väljaantud kogutud teostega. (Lugesin pärast seda "Andromeeda Udukogu" uuesti läbi ja avastasin, et see polegi poliitilist konjktuuri kasutava s***sööja üllitis (oh seda nooruslikku maksimalismi hinnangutes!) vaid täiesti iseseisvalt mõtleva autori teos). Lugesin kõik osad mõnuga läbi. Huvitavaks hindaksin autori iseseisvat ja omapärast lähenest Ida vaimsusele, meeste-naiste suhetele ning rammatuid läbivat sügavfilosoofilist vaimulaadi. Nii jõudsingi "Sõnni tunni" juurde. Jürka on vist juba kuskil maininud, et selle veendunud kommunisti suhted partei-poliitilise ladviku, eriti aga vastutavate seltsimeestega kirjutamise ja kirjastamise ajal ei kujunenud sugugi pilvituiks. Mitmed vintsutused tabasid ka "Sõnni tundi", enne kui "Tehnika-Molodjozhi" toimetus viimaks parandatud ja kärbitud versiooni rahva ette tõi? Miks siis? "Sõnni tunni" üheks peateemaks on OLIGARHIA. Ning osutus, et kirjeldatud kapitalistlik oligarhia ja Liidus valitsev parteilis-bürokraatlik oligarhia on nii sarnased, et isegi võimukandjad ise end ära tundsid. :-))) Tegevus toimub ühel kaugel planeedil. Kunagi ammu-ammu, Maal asetleidnud suurte ümberkorralduste ajal, lahkus sealt grupp, kes eelistas endise elukorralduse säilitamist. Leidnud sobiva planeedi asustasid nad selle ja hakkasid seal vanaviisi elama. Palju-palju hiljem leitakse planeet uuesti maalaste poolt. Tegevus ongi antud peamiselt planeedile laskunud maalaste uurimisgrupi silmade läbi. "Andromeeda udukogust" eristab romaani ka suur hulk madinat. Soovitaksin seda romaani karastunumale ulmehuvilisele. Algajale võib see puhuti igav ja isegi tüütu tunduda.