Nagu sellest veel vähe oleks, tabab laeva, millega ta 2 aastat pärast "äratust" oma tütre lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi vaatama sõidab, avarii. Järgneb järgmine 10-aastane unesurma periood. Muljetavaldava "karjääriga" daam satub edaspidi riikliku luureorganisatsiooni huviorbiiti ja asub võitlema piraatidega.
Piraatide peamiseks löögijõuks on "raskekaallased" ehk geenitehnoloogia abil loodud, suure raskusjõuga planeetide koloniseerimiseks spetsialiseeritud suurekasvuline inimvähemus kes end ka "kergekaalulistele" sobivas keskonnas ennast sugugi halvasti ei tunne. Järgnevad stseenid saadikute ja kõrgemate sõjaväelaste rohkem või vähem meeldivas seltskonnas, mõõduka pikkusega kosmoseodüsseia, mis päädib "heade" ajutise võiduga "pähhide" üle.
Edasi viib kirjanik oma peategelase paradiislikule koloniaalplaneedile, kus teda lõpuks lõksujäänuna tabab juba tuttav saatus - unesurm.
Saja avalöögina on käesolev romaan kahvatu, jättes ainult lootuse, et järgnevad osad on struktuurilt mitmepalgelisemad ja karakteritelt värvikamad. Lugu on huumorivaene; kangelannat saatvad meestegelased ei küüni niinimetatud "meeldivast tüübist" kaugemale; süþee igavalt lineaarne, südnmused ootuspärased; peategelase isiksus võiks ju hoolimata sunnitud pausidest kannatuste ja seikluste mõjul veidikenegi areneda, aga seda viimast ei tee ta mitte.
Lõpuks võiks ju küsida, kumma autori (McCaffery või Nye) kraesse raamatu ebaõnnestumine keerata.