Richard A. Knaak on üks selliseid autoreid, kelle teosed mulle igal pool pidevalt silma kargavad. Ei arvanudki tegelikult, et kunagi Knaaki lugema juhtun. Sattusin kord Tartus sinna jubedasse vene raamatupoodi, kus valik alati vilets on ning kus seekord isegi seda viletsat valikud polnud. Kui jätta kõrvale kohustuslikud viis Nikitinit, kümme Golovatšovi ja paar Beljaninit, siis oli Knaaki romaan üks väheseid uusi raamatuid. Lõin suvalisest kohast lahti ning tundus vägagi põnev ja meeleolukas olevat – ostsin siis ka parema puudumisel ära. Nüüdseks on romaan mul algusest lõpuni läbi loetud ning peamiseks emotsiooniks on jäänud nõutus ja solvumine. Tuleb kohe öelda, et kirjutada Knaak mõistab: vähemasti suudab ta paberile panna meeleolukaid ja haaravaid pilte. Tundub, et meeleolu ning põnevus on ka romaani «Dutchman» peamised väärtused, kui mitte suisa ainukesed.
Raamatu üks peategelasi on Hollandlane, kes miskisuguse merelaevaga igavesele sõidule on määratud. Laev on vägagi tugev, selline steampunklik, miski animatroonse androidtüürimehega ning lisaks veepinnal sõitmisele, see laev ka lendab ning reisib dimensioonide vahel. Dimensioonide vahel reisib laev küll eriti suurte tormide aegu, kus laev siis maelströmide kaudu teise maailma üle läheb. Maailm, kust laev lahkub ... see maailm hukkub!
Siis tegutseb romaanis veel suurem hulk maailmade vahel rändajaid, kelle jaoks Hollandlase ilmumine on signaaliks, et antud maailm on hävimas ning lahkumisaeg on käes.
Ja siis on mängus veel ka kolmas osapool – keegi Pimeduse Poeg!
Kuniks autor kirjeldab tegevust ja kangelaste üleelamisi, seniks on tegu ka mõnusa ja huviga loetava romaaniga. Meeldib see anakronistlik segu modernsest maailmast, fantasyst ning õudusmaigulisest põnevusromaanist. Raamatu lõpupoole hakkab aga Richard A. Knaak lugejale seletama, et mis toimub, et kes on Hollandlane ning miks ta igavesele mereretkele on määratud. Vaat see on juba tapvalt jabur, igav ja mis kõikse hullem – banaalne! Kui romaan oli muidu selline nelja/viie vaheline tekst, siis lõpuosa eest tahaks kahe panna – tulemuseks siis suhteliselt vedel kolm. Pettumus! Ei usu, et ka korduslugemine hinnet parandada suudaks.
Tunnistan ka oma harimatust ning teatan, et Lendava Hollandlase lugu mulle detailsemalt üsna tundmata on, võibolla ongi hea, sest muidu oleks romaan võinud veel banaalsem olla. Lõpuosa annab igatahes sellistele spekulatsioonidele vägagi rammusat toitu. Vene keeles ongi romaani pealkiri «Летучий Голландец».