The Vampire Lestat, Rice Vampiirikroonikate teine osa, on minu meelest ka Kroonikate parim. Kui esimesele osale (Interview with a Vampire) annab värvingu Louis' maailmavalutamine, hingehaavad ja pessimism, siis edasi jätkub juba hoogne ning haaravalt elujulge Lestat, kelle rahutu loomus nii inimeste kui vampiiride normidega vastuollu kipub minema. Yldine idee - ainukesed tegelased, kellele on võimalik kaasa elada, on vampiirid oma öömaailmas, ebainimlike võimete ning omaduste ja seetõttu ka ebatavaliste väärtushinnangutega - mõjub teises osas veel köitva ja värskena, kuna kolmandas- neljandas kipub juba taustale vajuma. Raamatu heade omaduste hulka peab kindlasti arvama Rice hirmhea kirjeldusoskuse. Tõeliselt ehedalt mõjuvad raamatu alguses kirjeldet iidne Prantsuse markiisikants seal valitseva arhailise ellusuhtumisega ning noorte tulipeade põgenemine Pariisi, statistnäitlejate katusekambriellu. Kummalisel kombel suudab Rice mu meelest vältida sentimentaalset romantikat, mis sellise teemaarenduse puhul võiks kergesti pealetykkivalt läbivaks muutuda. Tegemist on lihtsalt selliste kirjeldustega, mis suudavad loodud pildile hinge sisse puhuda, olgugi siis pisut muinasjutulise. (Samuti on loos tibake õhusaimatavat sensuaalsust, mistõttu tõenäoliselt sarja kergekäelisemalt "tydrukutelektyyriks" ;)tituleeritakse.) Huvitavaks tegi raamatu mu jaoks ka uudne legend vampiiride tekkimisest, põhjalik, mõnusa ajalootunnetusega kirjutet, sisse põimitud nii iidne druiidikultuur, kui yrgegipt. Vahetevahel tekkis sellisel ajastust ajastusse sukeldumisel kerge aastatuhandetepööritus, aga sel juhul oli tegemist pigem ajastutevaheliste kontrastidega, kui nende loossesobimatusega. Tegeliku lõpetuse saab kroonikate teine osa, kus Lestat avastab vampiiride saamisloo, ning kus ta oma reegleideirava uudishimuga äratab maailma esimese vampiiri, Egiptuse kuninganna Akasha, alles sarja kolmandas raamatus (The Queen of the Damned). Ei, igati kaunistikirjutet ning tugeva ideega lugu, kindlasti tähtteos vampiirikirjanduses.
