Vampiirikroonikad olid niivõrd populaarsed, et hoolimata pidulikust ja pauguga lõpetusest "Memnoch, the Devil`i" näol algab asi uuesti sarja "New Tales of the Vampires" näol. Tegelasteks Kroonikatest läbilipsanud statistid, keda seal peategelaste kõrval vaid kord või paar põgusalt mainiti. Olgu järgede järgedega kuidas on, Ricel paistab fantaasiat jätkuvat ja "Pandora" on täiesti võrdväärne sigahea "Vampire Lestat`iga", Kroonikate teise osaga.Raamat kujutab endast Caesar Augustuse kaasaegse, rooma aadlitütre Pandora memuaare. Poliitiliste intriigide ohvrina põgeneb Pandora maapakku Egiptusesse, kus kohtub Mariusega, oma lapsepõlvekallimaga, kes on vahepeal keltide juures vangis elanud ning seal verejumaluseks, vampiiriks, muudetud. Olles mõlemad rooma kõrgklassist, haritud ja vaimsed, loodavad nad nad yksteise igavest yksindust leevendada, kuid on selleks liiga erinevad ja põikpäised, ehk teisisõnu, "tugevad isiksused", ning lähevad peagi sajanditeks laiali. "Pandora" on vähemmastaapsem kui Kroonikad, mis galopeerivad ajaloo yhest servast teise ning lahkavad elu mõtet ja muid sääraseid esoteerilisi piirimaid. "Pandora" on rahulikum, isiklikum ja filigraansem ning mis eriti võluv, need pooleteisttuhande aasta tagused tegelased on loodud omas ajas äärmiselt usutavatena ja samas täiesti tänapäevaste vabamõtlejatena. Tekitab lugedes mulje, et aeg on äärmiselt tühine nähtus, kui inimese olemus tõepoolest nii vähe muutunud on. Mis tundub ju täiesti usutavana - miks peaks tolleaegne tõeliselt haritud inimene olema kuigivõrd erinev mõnest tänapäevasest "vabast vaimust" või võimsast mõtlejast?Jajah, unustasin lisada, et põnev, haarav, värvikas, andekas, rikkalikult barokne stiil, aga see lugulaul käib Rice kohta yldiselt ja lihtsalt ei jaksa seda iga ta raamatu kohta yle kirjutada.