Niisiis tegemist teise suuremõõdulise Rice tellistesarjaga. Samaväärselt nauditav, kui Vampiirikroonikad, on eelmise head ja vead nõialugudes süvenenud: kuivõrd loo käimasaamine võtab kaua aega (ka kusagil raamatu keskel on lugeja uppunud kirjeldustesse kolmeteistkymne nõia suguvõsa ajaloo erinevatest sajanditest, ega tea veel täpselt, milleks talle seda räägitakse, samavõrd on lõpetus äkilisem ja sygavam, kõik need detailid, mis raamatu alguses helde käega laiali puistati, leiavad mosaiigis oma imetäpse koha ning omavad tähendust. Rice ajalootunnetus on hämmastav, see, kuidas ta oskab erinevatele ajastutele hinge sisse puhuda, ning erinevatesse ajastutesse meeldib tal lugejat läkitada vägagi äkiliselt. Iidsed nõiariitused on samaväärt usutavad, kui vaese shoti nõia rikastunud järeltulijate mõisnikuelu troopilisel koloniaalmaal. Kõike seda läbi sajandite jälgimas võimas teadlaste salaliit, kes uurib kõikvõimalikke mystilisi nähtusi, kirjutades kroonikat 13-st põlvest Mayfair nõidadest. Lugu syveneb mystikasse ajapikku, kuid seda lummavamalt, sensuaalsus, mis kroonikates oli varjatud, väljendudes ainult symbolite kaudu, läheb nõialugudes kohati jõhkruseni: nõiasuguvõsa kaitse- (ja ärakasutaja-)vaim hoolitseb selle eest, et ebatavalised vaimsed võimed suguvõssa jääksid, ning kui kõige tugevamini avalduvad need isal ja tytrel, siis... tuleb tõugu aretada. Ja, oh nalja, siis olid tugevaimaks nõidadeks vanaisa ning tema tytretytar, kelle ema oli samas ka vanaisa tytar... ja nii edasi. Kõik see pojad-ja-emad on kyll võluvalt tabudevaba, kuid nii suures annuses ikkagi veidi kurnav. Siiski - Rices on mingi tabamatu geniaalsus, mida ma parem ei pyya yritadagi lahti mõtestada, nendin lihtsalt, et ta on parim kirjanik, keda ma tean, ja seda õige paljudel põhjustel: lugude lummavus, huvitavate teemade omapärased käsitlused, võimas haare läbi ajastute, filigraansed kirjeldused, siiras tabudevabadus... no ja mõned veel, alustuseks aitab ;)