Yks kurnavamaid Rice raamatuid, hästi kirjutatud kyll ja igati tasemel, aga kui vähegi sisse elada, läheb vaimne vägivald kohati liiga suureks. Ilmselt ripub see teemast ja peategelastest - vene pagulasest viiulikunstnikust, õieti tema vaimust ning vananevast elus pettunud naisest. Kes oma aidsi surnud abikaasat teiste eest lukustatud majas varjab, kuni see päris lagunema hakkab. Võib arvata, et pidevalt läbilööv rämedalt slaavilik maailmavalutamine, ja -masendus, mis ainult raamatu helgematel hetkedel kergeks melanhooliaks kujuneb, on taotluslik. Eesmärk igati saavutatud. Absoluutselt tasemel on kunstnike ja loojahingede lahkamine, andetuma muusiku kadedus teise, andekama vastu, aga kõik emotsioonid on lihtsalt niivõrd painavad, et teist korda raamatut ilmselt enam kätte ei võta. Seetõttu ka hinne palli võrra madalam, kui raamat võibolla väärt oleks, aga ma pole mingi masohist ja tahaks lugemisest ikka rõõmu tunda ;)