Lugu on siis sellest, et kuskil kolkaplaneedil on inimesed mingi katastroofi tagajärjel unustanud vana tehnoloogia käsitlemise saladused ning suhtuvad sellesse kui maagiasse. Noh, nüüd võtke üks poiss, kes ei sobi oma uudishimu pärast külaühiskonda, lisage talle veel punased juuksed; külaväljakule ilmuvad kolm maagi, üks neist on naisvõlur – selline nooruke ning pronksikarva juustega ja edasi... kirjutage ise lõpuni. Saite küll pihta.
Lihtne lugu, eksole, ja värinaid ei tekita. Seejuures hakkasin mõtlema, et miks ma sellest siis nii pikalt kirjutan? Võibolla selle pärast, et lugesin seda öösel kella 4 ajal ning imestasin ise, et miks ma ometi magama ei lähe? Nähtavasti on asi veel selles, et inimestele meeldib lugeda enam-vähem normaalselt teostatud elu põhiväärtuste manifestatsioone. St, et peategelane on tark (tubli, julge, osav, isetu jne) ning saab sinna juurde veel kõige targema, tublima, julgema, isetuma, seksikama naise. Tegelt annaks sellele süþeele vajaduse korral kirjutada korraliku loo. Aga võibolla need, kes oskavad, ei viitsiks. Lõpuks? Aju ei pingutanud – ma hinde pärast ka ei pinguta. Kolm.