"Metaplanetary" on selgelt seda laadi ulmeromaan, kus butafooria prevaleerib sisu üle. Niisugust asja ei peaks justkui heaks kiitma. Aga kui tegu on niivõrd ägeda butafooriaga, siis võib paljugi andeks anda. Põhiidee (lisaks kaablitega ühendatud planeetidele) on see, et inimesed võivad eksisteerida ka mitmes muus vormis kui bioloogilise olendina. Danieli tulevikumaailma "tavaline" inimene koosneb kahest komponendist - bioloogiline inimene nagu meie ("aspect") ja temaga seotud nanotehnoloogilisel "purul" põhinev virtuaalolend ("convert"). Sellele tavalisele lisaks eksisteerib aga veel teistsuguses formaadis inimesi - näiteks täisvirtuaalne free convert, kellel bioloogiline keha puudub üldse, aga ka Oorti pilve kandis avakosmoses ringihõljuv mõistuslik hõre mateeriapilv ("cloudship"). Ja igasugu muud huvitavad variandid.
"Metaplanetary" sisuks on selles mitmesugust tüüpi inimestega asustatud Päikesesüsteemis puhkev kodusõda. Siseplaneetidel on võimu haaranud diktaator ja seal pannakse toime igasuguseid koledusi - näiteks ahistatakse free converte, kelle inimõigusi enam ei tunnistata ja keda sunnitakse tegema nürisid arvutusi virtuaalses koonduslaagris nimega Silicon Valley :). Välisplaneetidel on rohkem levinud vaba mõtlemine ja demokraatia, aga materiaalses mõttes ollakse sõltuvad siseplaneetidest. Ja lähebki madinaks.
Nagu sõjaromaanis enamasti, antakse tegevust edasi mitmel tasandil. Saame lugeda ühe ja teise poole väejuhatuste sepitsustest, lihtsõdurite kangelastegudest, partisanisalkade vägitükkidest, aga ka tavaliste sõjale jalgu jäävate inimeste traagikast. Kogu see süžee on aga täiesti üllatustevaba ja ebaoriginaalne ning tundub eksisteerivat mitte põhjusel et autoril oli soov just niisugust lugu jutustada, vaid et, noh, millestki peab romaan ju rääkima.Lugedes ei teki kordagi kahtlust, et kõik läheb lõpuks nii nagu peab. Ja kõigest kõrgelennulisest fantastikast hoolimata ei jää tulemata ka klassikalise kosmoseooperi stiilis lõpulahing, kus vastaste kosmoselaevad teineteist võimalikult vägevate eriefektidega tulistavad. Nagu ma juba alguses ütlesin, butafooria prevaleerib sisu üle.
Romaan katkeb tegelikult üsnagi poolelt sõnalt, mis sunnib mind arvama et mõni järgmine Tony Danieli romaan kujutab endast käesoleva järge. Aga kas ma seda lugeda viitsin, ei ole kindel.