Ehk cyberpunk’iks kvalifitseerub. Nii jutt ise, kui seal kujutatud maailm on nii detailirohked ja mitmetasandilised, et esimesel hetkel lugu lööb :-). Pärast tulevad kahtlused ja tundub, et autor on üritanud midagi, mis tal tegelikult üle jõu käib – silma hakkavad lipendavad otsad ja jubedad loogikaaugud. Igal juhul väärt katse, ja paari lausega on jutu mõtet raske edasi anda. Tulevik. Siseplaneedid on ühendatud võrku (“met”), ka planeedid ise on haaratud inimestele jumalatesarnaseid võimeid andvasse meediumi (“grist”), suur osa neist on LAP-id, mis tähendab Large Array of Personalities. Nad on praktiliselt surematud, mungad on loonud Jumala jne. Planeetidele muide laskub “peenike” viiekümnemiiline kaabel, see on ühendatud poolustega ja vahevöö magma on määrdeks. Olgu, julge fantaasia - see tuli meelde, et planeet pöörleb, aga et ta ka ümber päikese tiirleb… Peategelane on munk, kes veedab Triitonil aega sellega, et seab kive tasakaalu (keegi ei saanud aru, miks ta seda teeb, aga see oligi nii mõeldud). Õhutatakse sõda, ja mõlemad pooled vajavad seda tema kunagist ülikoolikaaslast, LAP-i, kes on spetsiaalselt optimeeritud tuleviku ennustamisele. Tüüp aga armus kunagi tüdrukusse, kes ametlikult ei saanud moonduda LAP-iks, kuna tal oli skisofreenia. nad proovisid seda siiski, asjad läksid väga viltu, tüdruk armus ühte kuti komponenti, kutt sooritas osalise enesetapu, ja elas sestpeale prügikastis. Tal oli võitlustuhkur (ta elatus rotipüügist), see sai surmavalt haavata, purjus peaga kutsus ta (tolle ‘grist’i abil) ellu ühe tolle kadunud tüdruku kehastuse ja liitis sureva loomaga. Jne jne – see on ainult väike osa jutust ja peamiseni pole ma jõudnudki. Lugege ise!