Wagneri koostatud antoloogiad aasta parimatest õudusjuttudest iseloomustavad reeglina järgmised momendid:
1) Saadab raamatut küllaltki asjalik eessõna õuduskirjanduse olukorrast, tagamaadest ning ka koostamisprintsiipidest. Selles numbris keskendub Wagner loetlemisele, millistest väljaannetest ta järjekordse voluumi kokku seadis. Lugeja saab aimu, millistes kohtades üldse horrorlugusid avaldati.
2)Tavaliselt on ca pooled autorid amatöörid või hobikirjanikud ja nende tekstid on leitud igasugu semi- pro- amatöörajakirjadest.
3) On esindatud alati vähemalt ühe jutuga Ramsey Campbell.
4) Pooled lood antoloogias on lugemisväärsed, nendest omakorda pooled suurepärased; ülejäänute arvamine "aasta parimate" hulka on väga küsitava väärtusega.
5)Kurvaks reegliks on see, et vähemasti 3-4 juttu pole ulme; heal juhul saab neid liigitada hirmukirjandusdeks...halvemal juhul pildikesteks tõsielust.
6) Üldiselt on numbri üheks tipplooks amatööri oma, kes ei pelga ette võtta läbileierdatud teemat; ei tunne vajadust originaalitseda, kirjutab südamest ja õudselt. Tuntud tegija tunneb kohustust midagi uut välja mõelda ja pelgab esineda kindlate kaanonitega looga. Antud numbri parimad asjad ongi amatööridelt - John Tibbets ja Kevin A. Lyons.
Üldiselt vastavad 80.aasta kogumikus üsna vähesed lood üleloomuliku õuduse nõuetele...iseäranis Harlan Ellisoni kaks teksti. Ulme alla ei loeks ma Etchisoni, Grubbi, Keefe` ja Moore`i jutte. Campbell astub esile talle kohati omase igava pildikese inglise noorte elust. Veel üks korüfee - Charles L. Grant - on samuti oma sõiduvees - arvestatav, ent mitte eriti õudne lugu omapärasest vampiirist New Jersey väikelinnas. Flaam Bertin on saanud hakkama millegi väga-väga sarnase Karen Orlau "Hapra imega". Tibbets ja Hay arendavad M.R. Jamesi tondikate skeeme...Tibbets äärmiselt edukalt. Cave`ilt samuti üks parimaid tekste antoloogias, igas mõttes üleloomulik ja õudne. Sama saab öelda ka Sneyd`i kohta. Ryan aga raudselt üks suurimaid ebaõnnestujaid.
Seega - nagu alati vanainglise tondijuttudest olustik-sotsiaalsete ebaõudsete pildikesteni; vahele pisut psühholoogilsi etüüde ja üleloomulikke kolle. Kokkuvõttes aga mitte eriti mõjusaid jutte paar tükki ülearu.
1) Saadab raamatut küllaltki asjalik eessõna õuduskirjanduse olukorrast, tagamaadest ning ka koostamisprintsiipidest. Selles numbris keskendub Wagner loetlemisele, millistest väljaannetest ta järjekordse voluumi kokku seadis. Lugeja saab aimu, millistes kohtades üldse horrorlugusid avaldati.
2)Tavaliselt on ca pooled autorid amatöörid või hobikirjanikud ja nende tekstid on leitud igasugu semi- pro- amatöörajakirjadest.
3) On esindatud alati vähemalt ühe jutuga Ramsey Campbell.
4) Pooled lood antoloogias on lugemisväärsed, nendest omakorda pooled suurepärased; ülejäänute arvamine "aasta parimate" hulka on väga küsitava väärtusega.
5)Kurvaks reegliks on see, et vähemasti 3-4 juttu pole ulme; heal juhul saab neid liigitada hirmukirjandusdeks...halvemal juhul pildikesteks tõsielust.
6) Üldiselt on numbri üheks tipplooks amatööri oma, kes ei pelga ette võtta läbileierdatud teemat; ei tunne vajadust originaalitseda, kirjutab südamest ja õudselt. Tuntud tegija tunneb kohustust midagi uut välja mõelda ja pelgab esineda kindlate kaanonitega looga. Antud numbri parimad asjad ongi amatööridelt - John Tibbets ja Kevin A. Lyons.
Üldiselt vastavad 80.aasta kogumikus üsna vähesed lood üleloomuliku õuduse nõuetele...iseäranis Harlan Ellisoni kaks teksti. Ulme alla ei loeks ma Etchisoni, Grubbi, Keefe` ja Moore`i jutte. Campbell astub esile talle kohati omase igava pildikese inglise noorte elust. Veel üks korüfee - Charles L. Grant - on samuti oma sõiduvees - arvestatav, ent mitte eriti õudne lugu omapärasest vampiirist New Jersey väikelinnas. Flaam Bertin on saanud hakkama millegi väga-väga sarnase Karen Orlau "Hapra imega". Tibbets ja Hay arendavad M.R. Jamesi tondikate skeeme...Tibbets äärmiselt edukalt. Cave`ilt samuti üks parimaid tekste antoloogias, igas mõttes üleloomulik ja õudne. Sama saab öelda ka Sneyd`i kohta. Ryan aga raudselt üks suurimaid ebaõnnestujaid.
Seega - nagu alati vanainglise tondijuttudest olustik-sotsiaalsete ebaõudsete pildikesteni; vahele pisut psühholoogilsi etüüde ja üleloomulikke kolle. Kokkuvõttes aga mitte eriti mõjusaid jutte paar tükki ülearu.