Iirlased on küll sõbralikud ja lihtsameelsed viskikummutajad, aga neid on liiga palju selleks, et meeskond neist jagu suudaks saada. Sõdurid panevad meeskonna koos laevaga garantiini ja keeravad laevalt raadio maha, et lähedalhulkuvad Anglia sõjaväed aimu ei saaks, et asteroidil võim vahetunud on.
Nüüd peab Herr Syrup, laeva vana taanlasest mehhaanik, oma mäkkaiverlikud oskused proovile panema, et pääseda veel kunagi koju pensionipõlve nautima. Vana võtab kaasa marslasest kõrtsmiku ja kohalik vikaari tütre ning lunib välja loa pea sõidukõlbmatut laevakökatsit orbiidil remontida. Edasisele vihjab pealkiri ja muudki nalja saab palju.
Kuradi mõnus lugu. Sisu võib tunduda jabur, ma ise ka selliseid muidu ei armasta. Aga Anderson vabandab end eessõnas sellega, et kirjutas selle kerge vahepalana pärast pikemaid igavavõitu hard sf teoseid. Mitte killupanemiseks, aga lõõgastuseks. Ja jumala eest, mõnus see välja kukkus. Pool annab raamatule juurde tegelaste muhe aktsent.