Agent Denison on samas ajaliinis 1400 aastat e.m.a. lõpetanud uurimistöö armeenlaste etnogeneesist ja suundub 1980.aastasse Pariisi naisega kohtuma. Pariis loomulikult sootuks muutunud... kirik vangistab kahtlase ajaränduri ja tahab teda Inkvistiooni kätte anda. Euroopat näikse valitsevat fundamentalistlik katoliiklus. Wanda tuvastab, et temagi on mingis vales Ameerikas.
Peale seiklusi ja sekeldusi luuakse pleistotseenis kriisikomitee, kes peab selgitama, mis siis valesti on läinud. Ajapatrulli tulevikus pole ja tuvastatakse, et süüdi on selles tõesti Sitsiilia Roger, kes end maha nottida lasi. Tapja oli keegi noor ja vapper rüütel Lorenzo de Conti. Manse otsib ta üles, et selgitada, kas tegu on järjekordse ajabandiidiga. Selgub aga, et mitte. Lorenzo on "päris" ja Aeg on ise viperuse visanud, sassi läinud.
Lorenzo kõrvaldatakse. Õnneks on tekst alles poolepeal ja paraku maailm sellest veel tagasi ei muutu. Ajasõlmed ja kvanthoovused on just selle 12.sajandi rüütli isikus pahupidi läinud ning ilma Lorenzota jääks sündimata üks paavst, kel 100 aasta pärast ajaloos oluline osa.
Anderson kirjeldab siin üsna põhjalikult kahte alternatiivajaloolist maailma. Ühes sai kirik riigi üle ülemvõimu, teises juhtus vastupidi. Igaljuhul kujunes tänapäevamaailm üsna lohutuks paigaks. Anderson ise laseb epiloogis Danellialase suu läbi kõlada, et meie maailmas saavutasid riik ja kirik õige tasakaalu, mis juhtis teaduse ja inimkonna arengut just õiges suunas. Seda viimast siis Patrull taastaski. Jäägu see sedastus Andersoni südametunnistusele, ent lugu ise on põrgulikult hea. Parasjagu seiklust, saladust, põnevust ja traagikat. Alla "viie" panna oleks kuritegu.