Felix Tunni istub kontoris ja hoiab kahe käega peast kinni. On ka põhjust. Tema karjäär on ohus, tema leivaandja paknroti lävel. Kõik ülikalli roboti pärast, kes oma enneolematut intellekti ei kavatsegi Merkuuri kaevandustes raisata. Istub teine muudkui Maal, loeb moodsa kirjanduse ajakirju ja unistab ise kirjanduslukku minekust. Väevõimuga robotit sundida ei saa, sest sellel on pea samad õigused, mis inimesel...
Elegantne ja naljakas lugu. Eriti need roboti avaldused stiilis: "Ahh, sa oled nii labane. See tuleb sellest, et sa päevad läbi stereovisiooni vaatad." Või et "Olen otsustanud Merkuurile mitte minna ja oma otsust ma ei muuda. See on kindel. Selle tõestuseks, kui laastavad võivad olla sihikindlusetuse tagajärjed, soovitan sul lugeda Hamleti freudistlikke analüüse.."Lõpuks kavaldab inimene muidugi rauakolaka üle :-)