Anderson ei ole alati kõige lugejasõbralikum kirjanik. Aga sellest hoolimata on tegu suurepärase märulirohke seikluslooga. Libahunt Steve Matuchek ja nõidumisvõimetega kapten Virginia Graylock saadetakse saratseenide poolt vallutatud Trollburgi, kus araablased hoiavad Punasest merest leitud pudelit ja selle sees pesitsevat afriiti. On selline üsna dzhinnisarnane olevus. Tohutusuur hallikas alasti antropoidne tegelane, ainult et tiibade, sarvede, pikkade kõrvade ja suurte kihvadega. Ja väga loll.
Peategelased, kelle omavaheline suhe sarja järgmistes juttudes intiimses suunas edasi areneb, peavadki afriidi kahjutuks tegema, kuna selline hävitusjõud vaenlase käes jänki militaristidesse just suurt enesekindlust ei sisenda. Selle kahjutukstegemise käigus tuleb ette rohkelt madinat, libaksmoondumisi, tulevahetust jms.
Kuigi loos müttavad lisaks afriidile ringi saratseeni emiirist libatiiger, liba-Kodiaki-karu ja kummaline kass Svartalf ei tundunud kogu see triangel kordagi jabur, lapsik või komödiantlik. Kuigi afriit oli loll nagu lammas, ei hakanud see kordagi häirima, kõik toimuv tundus kole loomulik ja normaalne.
Ja selle eest ka Andersonile maksimumpunktid. Igati veenev ja maagiast hoolimata äärmiselt realistlikuks kirjutatud maailm. Tegevus ja tegelased samuti igati täisverelised. Värve pole kokku hoitud. Mida veel tahta saab?