Kasutajainfo

Poul Anderson

25.11.1926–31.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

No Truce with Kings

(lühiromaan aastast 1963)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1963; juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kuningatega vaherahu ei sõlmita»
autorikogu «Taevarahvas» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (9)

Igati armas, militaarulmesse kalduv postapokalyptiline lugu. Tuumasõjast on möödunud paar sajandit. Tsivilisatsioon kunagise USA territooriumil hakkab tasapisi taastuma. Yleminekuperiood feodaalselt agraaryhiskonnalt industriaalsele ei ole enam mägede taga. Samal ajal tiirutab orbiidil sõbralike tulnukate kosmosejaam, kes yritavad kohaliku tsivilisatsiooni arengut (nende arvates) soodsas suunas mõjutada. Sellega o neil aga teatavaid probleeme - H.Sapiens on juba kord selline, isepäisusele kalduv loomake..

Jutt saab alguse sellest, et tulnukate ärgitusel leiab yhes Põhja Ameerikasse tekkinud riigikeses aset riigipööre ning sellele järgnev kodusõda. Umbes nagu eelmiselgi korral - yhelt (lõuna) poolt kohalikud konservatiivsete-feodaalsete kalduvustega maahärrad oma druziinadega ning teiselt poolt tulnukate poolt toetatud "progressiivsed" jõud.

Kokkuvõtteks - igati hea ja hästi kirjutatud lugu. Minuarust Andersoni yks paremaid. Sai muuhulgas ka Hugo.

Teksti loeti inglise keeles

Mis mujal maailmas toimub, sellest ei räägita. USA on aga killustatud sõjakate väikeriikide vahel ning kodusõdib. Ratsaväe, püsside ja mõõkadega. Tegevustik toimub läänerannikul, kus miskis riiklikus moodustises on toimunud riigipööre; võimu haaravad suuremat tsentraliseerimist ja etatismi pooldavad jõud.

Eksisteerib aga miski mõjuvõimas müstiline esperite sekt või vennaskond, mis näiliselt mingist zenbudistlikust vaimust kantuna tasapisi omi asju ajab. Need on siis tulnukad, ehk "progressorid", kes valdavad psiplahvatuste jõudu ja muid imevigureid.

Teksti võiks liigitada militaarulme valdkonda. Tegelased on sõjaväelased ja lahingustseene palju. Ütleme otse, et suures osas pole tekst kõige ladusamalt loetavam, kuuludes nö Andersoni sündromaatiliste kilda. Küll on lühiromaan aga kindlasti väga oluline Andersoni kreedode ja läbi loomingu kulgevate küsimuste mõistmiseks.

"Progressorid" soovivad inimkonnale küll head ja ei maksa kahelda, et hea see teglikult ongi... kuid sõjamehest peategelane (kindlasti üks Andersoni protagoniste) leiab, et arenev feodaalkorraldus on (praegu) parim. Eelistatakse väikeseid üllaid üksuseid, tõelise ühtekuuluvuse ja omanikutundega feodaalriike, mitte suuri ja suurenevaid impeeriume, mis väiksemaid ja mitmekesisust hävitavad, lõpuks omavahel kokku põrkuvad, lagunevad, et siis jälle läbi barbarismiperioodi impeeriumiteni jõuda. Progressorite pakutu oleks aga samm etatismi poole. Progressorid nimetavad inimkonda tooreks ja lapsikuks.

Tõepoolest head ja huvitavad ideed; ka on loo käigule võimalik kaasa elada. No aga päris puhast viit ma anda ei saa.

Näikse olevat minu 500. arvustus Baasis...

Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane lugu ning minu meelest oluliselt paremini jutustatud ning jälgitav kui "Taevarahvas". Kahtlemata auhinda väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Õhustikult 19. sajandit meenutavat tuumasõja-järgset USA-d olen ulmes palju kohanud...nüüd siis jälle üks heal tasemel tekst sel teemal, segatuna progressorlusega. Eelarvustajate kiidusõnadele pole just palju lisada.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, lugu sarnaneb mõnevõrra kogumiku "Taevarahvas" eelmisele jutule. Kuid sarnasus piirdub siiski vaid selliste detailidega, et taas on tegemist tuumasõjajärgse maailmaga ning toimub järjekordne sõda inimkonnast säilunud riismete vahel.

Sisu on eespool arvustanud juba kenasti kokku võtnud.

Kuigi tulnukate motiivid on üllad, siis nende meetodid ei kannata mingit kriitikat — inimestesse suhtutakse kui lastesse ning nendega manipuleeritakse vahendeid valimata. Seepärast juhtuski selline omapärane lugu, et minu sümpaatia kuulus kogu romaani jooksul nn konservatiividele.

Kogu selle kaasahaarava loo iva võikski kokku võtta üheainsa küsimusena: kas (inimkonna) enesemääramisõigus peaks säilima ka siis kui (inimkond) seab seeläbi ohtu nii iseenda kui ka teiste rahumeelse tuleviku ja võib-olla ka kogu eksistentsi tervikuna?

Teksti loeti eesti keeles

Anderson on tavapärases headuses. Tegevuspaigaks tuumasõja-järgne Ameerika, mis on killustunud omavahel vaenujalal olevateks väikeriikideks. Progressoriteks aga hoopis tulnukad. Esmapilgul üsna sarnane autori enda "Taevarahvaga", kuid, vähemalt minu arust, on pigem tegu selle vastandiga. Kui "Taevarahvas" oli olulisel kohal progress, siis "Kuningates" paigalseis. Andersonile üsna omane lähenemine. Vaadelda ühte probleemi erinevatest külgedest, põhjendades nii ühe kui teise poole seisukohti. Tihtipeale erinevate tagajärgedega. Loomulikult toimib "Kuningatega" ka tavalise seiklusloona nagu enamus autori tekste. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Enamuse loost moodustasid lahingustseenid mulle tundmatus ja võõras Põhja-Californias ja kirjeldused, kuidas üks või teine rügement osava tiibhaaramisega miskit vastaste väeosa kuhugi mägede ja mere vahele surus, libisesid must puhtalt mööda. Ei tunne ega hakkagi tundma seda geograafiat, aga isegi kui tunneks poleks see eriti põnev. Põnev oli seevastu Andersoni primitiivne idealistlik maailmakorralduse kujutus, miskid poolfeodaalsed väikeriigid, mnjah. Sellised väikeriigid kas ühinevad või ühendatakse või hääbuvad, neil pole omaette eriti pikka iga, ja kallis on neid üleval pidada ka. Aga no tore oli ikkagi lugeda, teades Andersoni keskaja vaimustust ja ilmselt ka idealiseerimist.

Lugu niisiis polnud eriti põnev, liigitub pikalt mõtlemata ülisuurde ja -laia "käib kah" - lugude osakonda ja ega seda rohkem vist üle lugema ka ei hakka, sellel dekaadil kindlasti mitte. Paneme siis sellise nõrgapoolse "nelja", tegelikult üks peategelastest, konservatiivist kindral, mulle täitsa meeldis ja see et ma lugedes loomulikult konservatiividele kaasa elasin ei tohiks eriline üllatus olla.

Teksti loeti eesti keeles

Üks huvitavamaid ja üllatuslikumaid Poul Andersoni teoste hulgast. Suutis mõtisklema panna, et kellel siis rohkem õigus oli. Ilmselt oli tõde mõlemal poolel ja samas mõlemad pooled eksisid. Miinus - mulle ei meeldinud pikad lahingu- ja sõjastrateegiate kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: