Kuigi näiteks juttude keskmine annaks mulle hindeks "nelja" - ja üksiktekstide hindeid mõjutavad väga subjektiivsed ja isiklised kriteeriumid - siis "Winnersi" koondhinne saab oll ainult "viis". Mis lööb, on tase, mõtteerksus ja ideederohkus. Rohkem on kogumikus, nagu Andersoni jutuloomingus üldse, ühiskondlik-sotsiaalsed projetiseeringuid; mingi konkreetse tehnikasaaduse üle väga pead ei vaevata. ma ei mäleta ühtegi Andersoni tulevikulugu, kus mingi õitseng või areng EI saaks toimuma pärast väga suurt pimeduseajastut või langust...
"No Truce" vaatleb Ameerika tulevikku, mis kistud kodusõtta. Tulnukitest progressorid üritavad õpetada mahedat suurriigi ideoloogiat; kangelane aga leiab rohkem tõde valgustatud feodalismis, mis kultuurilist mitmekesisust ja inimesi juuri ümbritsevaga säilitab.
"The Longest Voyage" kommentaare ei vaja... "The Sharing of Fleshi" peaksin üldse parimaks jutuks siin. Räige, teaduslikult põhjendatud kannibalismi lugu, milles põhiküsimuseks ei kujune niivõrd kultuurishokk, kuivõrd kuritöö ja karistuse vahekord. "The Queen..." on kõige lihtsakoelisem ja loetavam - samas kõige rohkeim pärjatum Andersoni jutt üldse. Seikluslugu Maa koloniste ja pärisasukate vastasseisust. "Goat Song" kriipsutab "viiele" miinuse taha - Orfeuse müüt kaugtulevikus, ent vägisi jäi mulje, et kirjanik seda kirjutades liiga pilves oli.
Ja rõhutaksin Andri arvamust, et Andersoni jutulooming üks üldse üks parimaid, mida ulmest võtta. "Winners", ehkki sf-i poole kõvasti kaldu ja sestap diapasooni Andersoni loometeest ei anna, näitab mehe võimed ikka võimsalt ära. Armastus mütoloogia ja ajaloo vastu kumab läbi ka.