Tegu on väga hard sf looga, mis sisuliselt kujutab endast Orfeuse müüdi tulevikku kandmist ja ümberkirjutist. Allamaailmajumala asemel on SUM, robotite tehnotsivilisatsioon, mis võtnud tasapisi inimkonna üle võimu. Inimese ja tehnotasandi suhe on lähedal religioonile. Peategelasest lauliku armastatu, kes muidugi maohammustusse surnud, lubab tehnotasand tagasi projetiseerida, mahasalvestada ja kloonida vaid siis, kui laulik üle õla tagasi ei vaata... Ja laulik omakorda lubab SUMi oma lauludega igavesti ülistada ja kuulutada.
Jutu ideed mulle meeldisid. Aga mis mitte ei meeldinud, oli see, kuidas see kõik kirja oli pandud. Mitte selles pole asi, et tegevus (Andersoni kohta haruldane juhtum) olevikus ja esimeses isikus... poetiseerimise ja millegi muuga veel oli üle soolatud.