Ameerika delegatsioon kohtub džunglis kommunistide toetusel kodusõda pidava pahade tüüpide pealikuga. Annab üle valitsus kingituse ja peab resigneerunult maha tavapärase loengu demokraatlikest väärtustest. Imelikul kombel ei tule kohe harjumuspärast vastust, on näha, et Aasia kommunistid ragistavad ajusid, on üsna imelike nägudega. Ning lõpuks teatab pahade pealik: "Teate, ma ei ole kunagi asju sellest perspektiivist vaadanud. Teil võib isegi õigus olla. Prooviks seda demokraatiat!"
Selgub, et paar teadlast on valmis ehitanud masina, mis suudab ükskõik keda ükskõik milles veenda. Väikse teadlastegrupi nõupidamiste katkendid vahelduvad situatsioonidega, kus Anderson kirjeldab, mida sihuke aparaat maailmas korda võiks saata.
Päris tore lugu, aga idee on 40 aastaga ära väsinud. Ma ei olnud jutu kaht esimest lehekülgegi veel läbi saanud, kui peas olid sellise masina head ja halvad küljed pluss loogikavead juba läbi mängitud. Vähemalt Anderson ei suutnud midagi sellist välja mõelda, mis üllatanud oleks.