Nimetatud sündroom seisneb siis selles, et tihti on Andersoni lugudesse väga raske ennast sisse lugeda, nendega kontakti saada. Kirjanik alustab oma tekste teinekord kole raskepäraselt, ei jutusta, vaid näitab lehekülgede kaupa mingeid lugejale täiesti arusaamatuid sündmusi, mille vahel on raske seoseid leida, mida on üldse raske mõista. Poole pealt läheb tavaliselt paremaks, aga kuidagi logisevaks ja veidraks jääb teksti ülesehitus lõpuni. Käesolev lühiromaan on selle haiguse stiilipuhas näide. Kahjuks.
Umbes aasta 7100 paiku toimuva tegevusega lugu on Andersoni tulevikuajaloos kronoloogiliselt kõige viimane. Neljanda aastatuhande alul on Terra impeerium lagunenud ning 3500 aasta paiku on alanud nn. Pikk Öö - galaktilise allakäigu, separatismi ja tähesüsteemide ning planeetide vaheliste kommunikatsioonide kadumise ajastu. Seda perioodi kirjeldavad siis lühiromaan «A Tragedy of Errors» (umbes aasta 3600), romaan «The Night Face» (3900) ning jutustus «The Sharing of Flesh» (4000).
Pika ajahüppe järel kolm tuhat aastat edasi jõudnud kirjanik kujutab galaktilist tsivilisatsiooni, mis on taas mingil vähegi koherentsel moel toimima hakanud: eksisteerivad omad tsivilisatsiooni oaasid, on kamp üksikuid seiklejaid, kes oma kosmoselaevadega pikki kuid tundmatus galaktikas ringi kolavad ja uusi territooriume (taas)avastavad.
Daven Laure oma kosmoselaevaga Jaccavrie ongi üks selline. New Vixeni nimelisse maailma on jõudnud veider tähelaev, mille pardal on nelja aastatuhande eest Flandry poolt pagendusse saadetud impeeriumivastaste koloonia järeltulijad. Nende koduplaneet asub Täheudu nimelises veidralt anomaalses galaktikapiirkonnas, kus nad tänu erakordselt keerukale astronoomilisele tähtede asetusele ja tekkivatele «udu»-piirkondadele enam oma maailma üles ei leia. Daven Laure oma intelligentse laeva Jaccavrie’ga antakse neile kaasa, koduplaneeti otsima. Laure’il tekib suhe impeeriumivastaste järeltulijate laeva ühe juhtisiku Demringi tütre Graydaliga, mis tekitab erinevaid pingeid ja konflikte...
Noh ja nii edasi. New Vixeni võimud on pannud Daven Laure’i õlgadele ka teatava spionaažiülesande, millesse see üsna vastumeelselt suhtub, seiklused Täheudu piirkonnaski on üsna pingelised ja dramaatilised, aga kõike seda on kaunis tüütu lugeda.
Selle lühiromaani esimese kümnekonna leheküljega võitlesin ma tegelikult aastaid ja kogesin kibedaid kaotusi ning murdusin alati. Lõpuks, mõned kuud tagasi ühe pikema rongisõidu ajal siiski võtsin kätte ja alistasin selle teksti. Aga päris selliste vallutamatute kindlustena ei peaks ilukirjandustekste vist siiski konstrueerima. Suurepärase materjali ärarikkumise eest «kolm».