Ühelt poolt on tegu hästi läbimõeldud ning kindlasti ka originaalse fantasyromaaniga. Teisalt laguneb romaan kuidagi kompositsiooniliselt laiali. Jah, ma tean, et selle mahuka romaani aluseks on Lin Carteri koostatud antoloogiates «Flashing Swords!» ilmunud lühiromaan «The Merman`s Children» (1973) ja pikem jutt «Tupilak» (1977). Sellest fix-upindusest tuleb ka romaani lugemise keerukus – teksti omandamine toimub kuidagi «jõnksutades», et sellest stseenist selleni jne.
«Mereisanda lapsed» kuulub sellisesse kummalisse alazhanri, mil nimeks ajalooline fantasy. Tegevusajaks on keskaeg, Hansa liit on olemas, koged künnavad merd... Meres elab oma rahvas, ei teagi kuidas neid eesti keeles nimetada, midagi näkkide laadset, aga ilma kalasabata.
Romaani geograafiline haare on lai. Sündmused algavad Taani rannikult, kanduvad vahepeal Gröönimaale ja sõlmuvad kokku Dalmaatsias. Põhiline tegevuspaik on vesi (selle all ja peal), aga see tuleneb vist rohkem küll enamuse tegelaste füsioloogilistest iseärasustest.
Nagu fantasys kombeks, moodustab romaani sündmustiku Retk (quest). Elab see mererahvas rahulikult Taani rannikuvetes, aga kristlus tungib peale ning «paganlikud jõud» peavad taanduma. Mereisand võtab rahva kokku ning hõivab ühe koge ja purjetab Aadria merre, kus pidi üks hea koht (Dalmaatsia) olema. Osa Mereisanda lapsi jääb otsima ühte oma õdedest. Romaan ongi antud kahe paraleelse tegevusliinina: Mereisanda ja tema rahva teekond tõotatud maale ning Mereisanda laste ja nende sõprade seiklused.
Maailm on kompetentne (nagu taani-päritolu Andersonil kombeks), kirjeldused värvikad, seiklused põnevad. Tegelased ja nende käitumine on realistlik ja usutav. On leidlikke momente... on ka zhanri klisheesid, aga maailma kummalisus ei lase neil nõnda häirvana tunduda. Ääretult leidlik (ja minu jaoks uudne) oli see (eskimode mütoloogia) Tupilaki teematika, võimas oli ka see Mereisanda abiellumise lugu.
Miks siis neli? Häiris see kristlik vagajutulisus... Ma ei oska täpselt isegi öelda, et mida ma sellega mõtlen... ma pole ammu enam mingi satanist, aga see Jumala ja ristimise joru jättis mind lugemisel ikka üsna külmaks küll (ja hakkas ajuti isegi vastu). Kuigi Anderson kirjeldas seda hästi ja argumenteeritult, aga siiski häiris mind selline reaalpoliitika omajagu. Võimalik, et korduslugemisel hinne paraneb, sest paar kuud pärast lugemist on mulje raamatust parem, kui vahetult peale kaante sulgemist.