Duncani hämmastuseks nimetab imeilus Erissa jumalaks ja oma ammuseks armastatuks, kellega tal poeg on. Edasi selgitab Erissa, on ta pärit Atlantiselt, mis peaks olema juba ammu hävinud. Ja ta oli koos Duncaniga, kui tema kodusaar hävis. Tuvastatakse, et asutakse umbes 1400 e.m.a. ning Egiptuses. Seltskonnal õnnestub end sokutada Ateenasse, kus valitsevad Aegeus ja tema poeg Theseus. See on Kreeka ajaloo legendaarne periood, hellenistlik kõrgkultuur pole veel sündinud, valitsevaks jõuks regioonis on Kreeta Minose tsivilisatsioon.
Atlantis (Thera) pole veel vulkaanipurskes hukkunud ning Theseus pole Ariadne abiga Minost võitnud. Duncan mõistab, et reaalsed ajaloosündmused võivad muutuda tulevikus legendideks. Ta näeb nende konkreetset poliitilist tausta; veel enam – satub neis osaliseks. Duncan on ilmselt asunud läbi elama neid sündmusi, millest Erissa talle pajatab - nende kohtumise ja armastuse lugu. Nüüdne Erissa on üle neljakümne, kuigi Duncani esimene Erissa oli seitsmeteistkümnene.
Duncan otsustab, et tuleks köita kuidagi tuleviku antropoloogide tähelepanu (et siit pääseda) ja ühtlasi päästa Kreeta ning Atlantise tsivilisatsioon Aegeuse rünnakust. Kavatsusega korralada midagi anakronistlikku, laekub ta Atlantisele. Erissa jääb Ateenasse pantvangi. Atlantise preestrinna (tulevane Ariadne) annab Duncanile kaaslaseks noore härjatantsija Erissa... Ja siis kohtubki neiu tulevikku tundva jumala ja oma lapse isaga.
Enesele ootamatult avastab Duncan on osaline legendaarses poliitilises vandenõus Minose vastu. Vandenõulaste teadmine, et tuleb katastroof, just tõukabki Theseust rünnakule. Ja siis kordub kõik nii, nagu juba olnud. Duncanil ei õnnestu väärata sündmuste kulgu. Ent ajarändurid leiavad ta siiski üles. Noor Erissa päästetakse ja ta põgeneb, talle jääb igaveseks meelde esimene armastatu, jumal Duncan, kes kinnitab, et kunagi nad veel kohtuvad. Duncan naaseb oma aega, olles armastanud kahte-ühte Erissat. Kummati annab see kogemus talle võtme oma abielumurede ületamiseks. Kirglik kogemus tõelise armastusega on mehe muutnud ka oma naise vastu hellemaks. Ta ei kahetse midagi, ta on üpris õnnelik.
"Tantsijatar Atalntisest" ei kuulu nende teoste hulka, mida nüüd Andersoni tippudeks nimetatakse. Tavaliselt mainitakse praegu tema romaanidest "Murtud mõõka", "Brain Wave`i", "Kolme südant", "Tau Zero" ja "The Boat of Million Years`i" ja Ajapatrulli. Aga ühe teenimatult tähelepanu alt väljas oleva romaani, "Südasuvise tormi", "Fantaasia" juba avastas. Minu meelest kuulub ka "Tantsijatar Atlantiselt" Andersoni loomingu absoluutsesse tippu. Siin korduvad Andersoni igimotiivid - inimese võitlus vääramatusega (ainult jumalate asemel on nüüd aeg) ja traagilised armastuslood. On äärmiselt õnnestunud kõrvaltegelasi (Uldin, Oleg, Theseus) ning kogu romaan on kuidagi erootilise paindega pingestatud. Niivõrd detailne sünopsis (vabandan, muidugi) ilmselt tingitud kustumatust muljest.