Igasugustest apokalüptilistest teooriatest tuntud ‘viimsepäev’ võiks ju tõesti olla see, kui Maa hävib. Antud juhul hävitatakse. Inimkonnaga on niisiis kööga. Mis edasi? Edasi on see, et mõned ruumilaevad, kes parasjagu Maal ei viibinud, jäävad ellu ja alles. Tõsi, nad on üksteisest teadlikud vaid kuulduste järgi, ei oma sidet ega koordinaate. Vot naasebki üks laev Maale, leiab selle tundmatu mõrtsuka läbi sodirusuks lastuna ja hakkab siis selle meeskond mõtlema, et mis peale hakata.
Mõnes mõttes on raamat nagu krimka - whodunnit - sest laev kolab läbi kõik ümbruskaudsed maailmad ja tuntud rassid. Ikka vihases kättemaksuhimus, mille käigus Anderson arendab mõningaid väheköitvaid teooriaid erinevate mõistuste kooseksisteerimisest ja ilmaruumi koloniseerimisest nende poolt. Samaaegselt meestelaevaga seikleb avakosmoses ka naistelaev Europa, seoke eurolaev siis, ja tegeleb umbes sama asjaga. On kosmilisi lahingustseene ja diplomaatiat, autor üritab kõigi krimkareeglite kohaselt põnevust viimse hetkeni üleval hoida.
On selge, et need kaks laeva peavad lõpuks leidma mõrtsuka ja kuskil sobilikul planeedil paaritumise läbi uut inimkonda algama. Nii loomulikult juhtubki. Parimad stseenid on seoses poliitiliste knõksudega ja kohtumistega võõrrassidega. Kõik muidugi eitavad oma süüd ja näitavad näpuga naabrite poole. Minu arust oli siin Andersonil mõningaid raskusi defineerimisega, et millest ja kellest ta õieti kirjutada tahab. Pole tegu ei stiili- ega ideeromaaniga, ka seiklusliku ja põnevusliku poole pealt on asi etalonist kaugel; kõike pisut näpuotsaga. Peategelanegi jääb kahvatuks ja vähehuvitavaks. Samas, tegu ju ikkagi üsna korraliku raamatuga. Kauge tulevikumaailma Maa poliitiline kaart oli üsnagi omanäoline, prohvetlikult muidugi täiesti läbikukkunud...
Erinevate naabrite vahel seiklemine kisub kangesti fantasy poole. Et siis apokalüptiline teadusulme fantasy elementidega kriminulli vormis, põnevusstseenidega pikitult või? Ma ei tea. Ei ihanud Anderson sellega epohhi ega kultust luua, lihtsalt kirjutas. Noh, ja ei lootnud mina ka enam poole raamatu pealt suuremat elamust saada, lihtsalt lugesin.
Hinnata võib ju tegelikult kogu BAASi rippmenüü ulatuses, ise paneks “kolme”, olles romaani kuidagi enda poolt loetud Andersoni asjade skaalal paika pannud.
Mõnes mõttes on raamat nagu krimka - whodunnit - sest laev kolab läbi kõik ümbruskaudsed maailmad ja tuntud rassid. Ikka vihases kättemaksuhimus, mille käigus Anderson arendab mõningaid väheköitvaid teooriaid erinevate mõistuste kooseksisteerimisest ja ilmaruumi koloniseerimisest nende poolt. Samaaegselt meestelaevaga seikleb avakosmoses ka naistelaev Europa, seoke eurolaev siis, ja tegeleb umbes sama asjaga. On kosmilisi lahingustseene ja diplomaatiat, autor üritab kõigi krimkareeglite kohaselt põnevust viimse hetkeni üleval hoida.
On selge, et need kaks laeva peavad lõpuks leidma mõrtsuka ja kuskil sobilikul planeedil paaritumise läbi uut inimkonda algama. Nii loomulikult juhtubki. Parimad stseenid on seoses poliitiliste knõksudega ja kohtumistega võõrrassidega. Kõik muidugi eitavad oma süüd ja näitavad näpuga naabrite poole. Minu arust oli siin Andersonil mõningaid raskusi defineerimisega, et millest ja kellest ta õieti kirjutada tahab. Pole tegu ei stiili- ega ideeromaaniga, ka seiklusliku ja põnevusliku poole pealt on asi etalonist kaugel; kõike pisut näpuotsaga. Peategelanegi jääb kahvatuks ja vähehuvitavaks. Samas, tegu ju ikkagi üsna korraliku raamatuga. Kauge tulevikumaailma Maa poliitiline kaart oli üsnagi omanäoline, prohvetlikult muidugi täiesti läbikukkunud...
Erinevate naabrite vahel seiklemine kisub kangesti fantasy poole. Et siis apokalüptiline teadusulme fantasy elementidega kriminulli vormis, põnevusstseenidega pikitult või? Ma ei tea. Ei ihanud Anderson sellega epohhi ega kultust luua, lihtsalt kirjutas. Noh, ja ei lootnud mina ka enam poole raamatu pealt suuremat elamust saada, lihtsalt lugesin.
Hinnata võib ju tegelikult kogu BAASi rippmenüü ulatuses, ise paneks “kolme”, olles romaani kuidagi enda poolt loetud Andersoni asjade skaalal paika pannud.