Raamatu peakiri võib olla juttu mitte lugenu jaoks jääda pisut segaseks, kuid eesti keeles võiks ta kõlada nagu "Vaenulikd tähed". Konteksti poolest võiks selle nimi olla ka "Tormine meri". Ma ise lugesin sellest jutust kirjaniku poolt `79 aastal modifitseeritud varianti, mille kohta ta ise raamatu eessõnas kommenteeris, et ta parandas hulga faktilisi vigu teaduse valdkonnas ja tegelikult oleks soovinud kogu jutu ümber kirjutada. Põhjust tegelikult oleks olnud, kuna tegemist oli veel suhteliselt algaja kirjaniku kätetööga ning hilisem Poul Anderson ilmselt tundis teatavat häbi oma kohmakuse üle. Samas ta muidugi lisas kähku juurde, et niiviisi tegutsedes ta jääkski ainult paari raamatut ümber kirjutama ja et ta eelistab pigem uusi jutte kirjutada.
Juttu võiks tinglikult jaotada mitmeks osaks, osa neist keskpärased, osa kehvad ja osa väga head. Ma peaaegu lõpuni välja kavatsesin raamatu hindeks kolm panna, kuid mingi nipiga on lõpp tõeliselt heaks suudetud punnitada. Kuigi ma ise pole originaalversiooni lugenud, pakun ma, et hilisem P.A. on siin oma abistava käe ulatanud. Kuid see selleks. Kehv osa on n.ö. kohustuslik draama, kus neli erinevat inimest satuvad kriisiolukorda ja hakkavad kohe äärmiselt ebaloomulikult tegutsema ja teineteisele hambaid näitama. Ja siis hiljem muidugi saavad neist mitte küll just otseselt sõbrad, aga vähemalt funktsioneeriv tiim. Blah, blah, blah. Kusjuures kogu see osa on kole kohmakas ja võtab enda alla terve kolmandiku raamatust. Sellele osale võiks hindeks lausa kahegi panna. Alguses on osa, kus tutvustatakse inimesi ning tehakse sissejuhatus taustinfotmatsiooni, nagu maailma, poliitiline seis jms. Sellele paneks midagi kolme nelja vahel. Eriti põnev mingite sellide eraelu seal lugeda ei ole, eriti kui on näha, et kogu meeskonna neli liiget on võetud hästi erinevad nii oma ideloogiate, nahavärvuse, kui ka religioossete kaalutlustega. Inimeste valik oli ikka parasjagu kunstlik, kuigi see osa ise aitas hiljem tegelaste mõttemaailmale paremini pihta saada. Ja tausta kirjeldamine kukkus siinkohas üsna hästi välja. Seega midagi kolme nelja vahel. Lõpp on kindel viis ja vahepeale vahepala ühe meeskonnaliikme isa ja naise vahelisest kanakitkumisest oli kah hea. Naine nimelt oli püha viha täis, et just tema mees peab seal kosmoses kangelastegusi tegema ja puha. Tema mees peab kodus istuma ja lapsi kasvatama, mitte inimkonnale head tegema. Kokku siis neli.
Jutt iseenesest on järgmine: Mingis ebamäärases tulevikus leiutava inimkonna helged pead mateerialevi seadme, millega saab asju (kaasaarvatud ka inimesi) trasportita punktist A punkti B kiirusega, mida saab üsna edukalt iseloomustada terminiga "sitaks kähku", mis silma järgi võttes on peaaegu silmapilkne. Ainuke probleem asja juures oli see, et selleks pidi see seade mõlemal pool olema. Ehitatigi siis hulk laevu, mille sisse susati vastavad seadmed ning saadeti need igale poole laiali. Kui Laev kusagile tähele jõudis, siis vaadatai, kas on almiskõlbulikke planeete, kui mõned leiti, siis koloniseeriti (ehitati sinnagi värav). Naljaskas oli veel see, et meeskonda vahetati välja iga paari kuu tagant, kuna laeval see värav kogu aeg töötas ja nii oligi, et reisi alustanud meeskonnast ei pruukinud keegi enam eluski olla selleks ajaks, kui laev kohale jõudis. Meeskond oli selleks ajaks juba sadu kord välja vahetatud. Kogu läbiv teema toimub ühe taolistest laevadest, nimelt "Southern Cross" (Lõunarist) pardal. See laev oli selle poolest eriline, et ta oli saadetud kõige pikemale teekonnale ja sündmuste käivitumise ajaks oli lennanud juba aastasadu. Laevalt saadud andmete töötlemise käigus leiti üks supernoova läbinud täht, mis oli eriline selle poolest, et ta ei olnud kokku kukkunud. Lepitigi kokku, et tehakse siis väik jõnks laevaga sisse ja uuritakse asja veidike lähemalt. Selleks puhuks saadeti sinna eriline meeskond ja nagu headele ameerika meelelahutus ette näeb, tehti kõik selleks, et turvalisus, vahendite valik ning meeskonna kokkusobivus oleks minimaalne. Loomulikult tuli sellest ilge jama, mille käigus leitakse üht-teist "huvitavat" (nagu raamatu kaanepildilt näha on, oli tegemist esimese tõeliselt intelligentse tulnukrassiga).
Väike iseloomulik tsitaat:
"No, you gave me much," said Maclaren. "You have told me why men go, and it isn`t for nothing. It is because they are men."
Juttu võiks tinglikult jaotada mitmeks osaks, osa neist keskpärased, osa kehvad ja osa väga head. Ma peaaegu lõpuni välja kavatsesin raamatu hindeks kolm panna, kuid mingi nipiga on lõpp tõeliselt heaks suudetud punnitada. Kuigi ma ise pole originaalversiooni lugenud, pakun ma, et hilisem P.A. on siin oma abistava käe ulatanud. Kuid see selleks. Kehv osa on n.ö. kohustuslik draama, kus neli erinevat inimest satuvad kriisiolukorda ja hakkavad kohe äärmiselt ebaloomulikult tegutsema ja teineteisele hambaid näitama. Ja siis hiljem muidugi saavad neist mitte küll just otseselt sõbrad, aga vähemalt funktsioneeriv tiim. Blah, blah, blah. Kusjuures kogu see osa on kole kohmakas ja võtab enda alla terve kolmandiku raamatust. Sellele osale võiks hindeks lausa kahegi panna. Alguses on osa, kus tutvustatakse inimesi ning tehakse sissejuhatus taustinfotmatsiooni, nagu maailma, poliitiline seis jms. Sellele paneks midagi kolme nelja vahel. Eriti põnev mingite sellide eraelu seal lugeda ei ole, eriti kui on näha, et kogu meeskonna neli liiget on võetud hästi erinevad nii oma ideloogiate, nahavärvuse, kui ka religioossete kaalutlustega. Inimeste valik oli ikka parasjagu kunstlik, kuigi see osa ise aitas hiljem tegelaste mõttemaailmale paremini pihta saada. Ja tausta kirjeldamine kukkus siinkohas üsna hästi välja. Seega midagi kolme nelja vahel. Lõpp on kindel viis ja vahepeale vahepala ühe meeskonnaliikme isa ja naise vahelisest kanakitkumisest oli kah hea. Naine nimelt oli püha viha täis, et just tema mees peab seal kosmoses kangelastegusi tegema ja puha. Tema mees peab kodus istuma ja lapsi kasvatama, mitte inimkonnale head tegema. Kokku siis neli.
Jutt iseenesest on järgmine: Mingis ebamäärases tulevikus leiutava inimkonna helged pead mateerialevi seadme, millega saab asju (kaasaarvatud ka inimesi) trasportita punktist A punkti B kiirusega, mida saab üsna edukalt iseloomustada terminiga "sitaks kähku", mis silma järgi võttes on peaaegu silmapilkne. Ainuke probleem asja juures oli see, et selleks pidi see seade mõlemal pool olema. Ehitatigi siis hulk laevu, mille sisse susati vastavad seadmed ning saadeti need igale poole laiali. Kui Laev kusagile tähele jõudis, siis vaadatai, kas on almiskõlbulikke planeete, kui mõned leiti, siis koloniseeriti (ehitati sinnagi värav). Naljaskas oli veel see, et meeskonda vahetati välja iga paari kuu tagant, kuna laeval see värav kogu aeg töötas ja nii oligi, et reisi alustanud meeskonnast ei pruukinud keegi enam eluski olla selleks ajaks, kui laev kohale jõudis. Meeskond oli selleks ajaks juba sadu kord välja vahetatud. Kogu läbiv teema toimub ühe taolistest laevadest, nimelt "Southern Cross" (Lõunarist) pardal. See laev oli selle poolest eriline, et ta oli saadetud kõige pikemale teekonnale ja sündmuste käivitumise ajaks oli lennanud juba aastasadu. Laevalt saadud andmete töötlemise käigus leiti üks supernoova läbinud täht, mis oli eriline selle poolest, et ta ei olnud kokku kukkunud. Lepitigi kokku, et tehakse siis väik jõnks laevaga sisse ja uuritakse asja veidike lähemalt. Selleks puhuks saadeti sinna eriline meeskond ja nagu headele ameerika meelelahutus ette näeb, tehti kõik selleks, et turvalisus, vahendite valik ning meeskonna kokkusobivus oleks minimaalne. Loomulikult tuli sellest ilge jama, mille käigus leitakse üht-teist "huvitavat" (nagu raamatu kaanepildilt näha on, oli tegemist esimese tõeliselt intelligentse tulnukrassiga).
Väike iseloomulik tsitaat:
"No, you gave me much," said Maclaren. "You have told me why men go, and it isn`t for nothing. It is because they are men."