Romaan algab viiking Ormi juhtumustega, kes röövretkede käigus oma kodukandist Inglismaale jõuab, seal mingi hulga rahvast maha lööb, ristiusku astub ja naise võtab... See on eellugu, mis kogu hilisemale loole üsna olulist värvi annab.
Õige lugu algab teisest peatükist, mil Inglismaa elfide valitseja üle hulga aja jälle inimeste maale kõndima läheb. Metsas konutavalt nõiamoorilt (Ormi poolt mahanotitud pere emand) kuuleb elfide isand, et Ormi peres on sündinud poisslaps, aga ka seda et too veel ristimata on – järelikult on võimalik vahetus (ingl. changeling). Elfide valitseja teostabki selle ning saab omale kasupoja...
Oma poolsada lehekülge raamatust on pühendatud vastse elfide printsi kasvamisele ning selle taustaks antakse ka üsna põhjalik ülevaade elfide elust-olust. Teise liinina kirjeldatakse ka Ormi pere edasist elu...
Lisaks romaani tegelaste eraelule hakkab pisitasa mängu tulema romaani ühiskondlik-poliitiline plaan – elfide suhted trollidega, ehk hapra vaherahu ilmselt peagi saabuv lõpp.
Edasi keerab romaan ikka ääretult jõhkraks ära. Happy endi pooldajatel tuleb romaani vältida – «Murtud mõõk» on selline hävinguliste eluteede lugu.
Romaani puhul meeldib mulle see, et raamat, mis oma olemuselt on põhjamaine muinasjutt täiskasvanutele, et siiski on raamat ääretult relistlik ja julm, täpselt selline nagu elu isegi. Suurepärane nordic fantasy!
Raamatust on olemas kaks versiooni: originaal ning autori poolt 1971. aastal laiendatud. Millist mina neist lugesin, ei tea – venekeelne väljaanne sellistesse peensustesse ei laskunud.