Tegevus toimub kaugtulevikus, kus tehnika võimaldab kosmoselaevadel reisida mitmeid kordi valgusest kiiremini. Kõikjale levivast inimkultuurist seni puutumata aladel rändavad omalaadsed "mustlased", kes elavad suurtes kosmoselaevades tuhandeliikmeliste kogukondadena ja kelle elustiil kujutab endast üha uute universumisoppide avastamist ja pidevat kauplemist.
Ühes kindlas universumi piirkonnas oli suhteliselt lühikeste ajavahemike järel läinud kaduma viis taolist mustlaslaeva. Raamatu tegevus keerleb laeva ümber, mis asub missioonile selgitada välja kadumiste põhjus. On kahtlus, et põhjuseks on mingi tundmatu kõrgeltarenenud tsivilisatsioon, kellele inimkultuuri levik on sama vastuvõetamatu kui prussakate lubamine külmkappi...
Ma ei heida raamatule ette loogika puudumist. Kui ma tahtnuks lugeda midagi loogilist, oleksin võtnud kätte Ivo Nei maleõpiku.
Ma julgen aga viriseda pealiskaudsuse üle, eriti arvestades teose fantaasiavaesust.
Seda raamatut ei olnud piin lugeda. Nagu keskpärasele ulmele omane, tundub ta lugemist alustades haarav, esimene mulje asendub aga raamatu edenedes tasapisi pettumusega, raamatu loed lõpuni poolvägisi ja lõpuks küsid endalt, miks sa küll järjekordselt oma aega sellise saasta peale kulutasid...
Kuivõrd autor otsustas ilmselt oma paremad ideed jätta oma teiste teoste tarvis (ma tõesti loodan seda kõigi lugemisoskusega inimeste nimel, kelle saatuseks on tema teoseid lugeda), ei saa ma panna hindeks rohkemat kui neli (valgusaastapikkuse dopeltmiinusega).