Kasutajainfo

Poul Anderson

25.11.1926–31.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

Three Hearts and Three Lions

(romaan aastast 1961)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1953; september – oktoober [algversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kolm südant ja kolm lõvi»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
7
4
0
0
Keskmine hinne
4.348
Arvustused (23)

Lü-hi-ke. Tegelikult oli see peale proffessor Tolkieni minu esimene fantasy raamat kui selline. Ja meeldis , ja veel tahaks.Sisu on sihuke , et mingi taanlane saab nii umbes kolmandal leheküljel teise maailmasõja ajal kuuli pähe ja - hopsti maandub kusagil vabtshee haldjamaal. No ja siis hakkab pihta - päkapikud , haldjad ja trollid ja rüütlid ja üldse oli kõik pagana huvitav ja voh sihuke hoogne ning põnev. Mul on siiralt hea meel , et on olemas sihuke kirjastus nagu seda on "Fantaasia". Olge tublid!
Teksti loeti eesti keeles

Selline süzheearendus, et meie maailmas tavaline kodanik osutub mingis maagia reeglite järgi toimivas alternatiivmaailmas võtmefiguuriks, on fantasy zhanris võrdlemisi tavaline - võtkem kasvõi Nortoni Witch World või Zelazny Amberi sari - aga toimib jätkuvalt. Zelazny ja tema looming ongi esimene, mis loetud raamatuga assotsiatsioone tekitas. Tolkieniga tekivad pigem antiassotsiatsioonid. Meeldis kuidas Holger Danske ratsionaalselt täbaraid olukordi lahendas, haldjamaa tegelaste rikutuse iseloom ja aste, tegelaste seotus reaalse ajaloo ja müütidega jpm. Raamat on väga lahe lugemine, kuigi mitte täiuslik. S.o. mingi kerge rahuldamatuse tunne jääb hinge. Mis täiusest puudu jääb, on raske teadvustada, lihtsaim tee on kahetseda lehekülgede vähesust või järgede puudumist, kuid ausalt öeldes on neid puuduvaid lehekülgi või järgmisi osi ka väga raske ette kujutada. Tore raamat, tore kirjastus, mis kuulu järgi olevat välja andnud juba neljanda raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugemine, kuid siiski alla ta"iuslikkuse (ehk seeto~ttu, et eelnevaks loetud asjaks oli sa"a"rane briljant, nagu "Murtud mo~o~k), aga sellegipoolest asi, mida vo~ib uuesti lugeda. Tegelikult vist isegi tean neid po~hjuseid, miks raamatust ja"i selline... veidi kahtlane mulje. Selleks on teose antitolkienilikkus, selles esinev haldjate kujutamine paha poole esindajana hea ja kurja vo~itluses, sella kui inimkond peaaegu tervikuna headust esindas. No lihtsalt ei usu midagi sellist. So~rmuste Isandas oli see veel mo~istetav, seal seletai tagapo~hja veidi rohkem a"ra, aga Andersen esitas maailma, o"eldes, et vo~ta vastu. Tegelikult pole mul ju hea ja kurja vo~itluse vastu midagi. Eriti mitte siis, kui asi on ha"sti kujutatud. Ma tahan aga tajuda teise poole motiive, tegelikult isegi mo~lema poole omi. Kui ma"ekoll on na"ljane ja inimene ta selle eest maha lo"o"b, siis on see usutav isegi primitiivseimas kirjutises. Aga selline maailmade, Kaose ja Korra kokkupo~rge, nagu antud teoses on, tahab nagu veidi ka minusugusele raudkivipeale selgeks tegemist. Miski aga hoidis neid nii erinevaid Kaose pooldajaid koos. See oli oht saada Korra poolt a"ra ha"vitatud. Nii et kumb pool siis oli hea ja kumb halb? Ja ahldjate eluro~o~m, mis nii kaootiline yhes paadis koos Surmaratsuga... noh, jaha, Jutustamislaad oli muidu ladus ja teos oli kena. Ja see na"rimine... need olid vaid pisiasjad, vo~rreldes teose juba eespool a"ra ma"rgitud heade kylgedega. On u raamat ikkagi vii va"a"riv teos, mille lugemist pole vo~imalik kahetseda. Oh, ja kindlasti oli teose lahedaim tegelane troll. Ei ma"letagi, kus midagi taolist oli ennem ette tulnud, midagi sarnast oli nagu kahes teoses veel, aga et s22rane elukas kannaks trolli nime... See on kindlasti Andersoni sihilik torge Po~hjala myytide pihta. P.S. Neli Andersoni, neli viit. Yllatus mulle endalegi. Ju sisi on tegemist millegi heaga ka yldisemas mo~ttes... vo~i on mul seni olnud tema teostega tutvumisel va"ga hea o~nn.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi tüüpiline varane Anderson, sarnanused Jänkiga muidugi taotluslikult olemas. Meenutab mõneti hokasid ja Operation Chaos’t ja muid neid asju, kus tegelane peab mingi probleemiga hakkama saama, sellised toimetuleku lood siis. Mingid viis novelli kuidas rakendusliku inseneerlusega legendimaailma kolle võita, libahundi jutt neist vast kõige õnnestunum, ülejäänute “püändid” kippusid minu jaoks liiga reaalainete kallakuga olema, keemilis-füüsilisi teadmisi nõudma.

Andersoni isa võiks mingil moel olla Holgeri prototüübiks, temagi kunagi Taanist USA-sse rännanud insener.

Raamat on selline keskmine… On palju küsitavusi. Mulle ei taha kuidagi istuda see andersonlik võte, millega ta kristlusele kollivastase võlujõu külge poogib. Kohati kipub tekst liiga halleluujalik olema. Samas, oli tegu experimendiga, et mis siis, kui üks tänapäeva inimene rüütliromaanide legendimaailma satub, seal ju sellised asjad mõeldavad. Nagu mina välja loen, ongi rohkem tegu konkreetsesse müüdimaailma paigutatud looga, milles kehtivad omad legendide seadused. Ja nende kallal inseneritaibuga Holger ka siis mässab; rakendades reaalseid teadmisi muinasjutumaailmas. Seega üks lugu siis sellest, kuidas keskaegses kristlike legendide maailmas hakkama saada. Miks ka mitte?

Karl Suurt kuidagi ülistada või idealiseerida aga ei maksaks. Tema oli see, kes alustas drang nach Osteni; pühkis etniliselt kaardilt hulga rahvaid ning genotsideeris teisi – kõik ikka frankide kristliku saapatalla alla.

Ka ülesehituse poolest pole tegu teabmis meistritööga – kasvõi saratseeni liin jääb kuidagi ähmaseks ja väheütlevaks. Tundub, et kirjutamist alustades ei teadnud Anderson kuhu täpselt välja tahab jõuda. Aga võibolla ma eksin. Igatahes, “Murtud Mõõk” oli parem ja “neli” on sellele raamatule täiesti sobilik ja paras hinne. Üldiselt raamat muidugi meeldis. Tolkieniga pole siin aga jällegi mingit pistmist. Õnneks.

Tõlkes on muidugi apsakaid, kõige karjuvam neist aga see, et aadlipreili toas seisab spinniguratas... Spinninguratas!!! Isegi Silvet ütleb, et spinning-wheel on eesti keeli vokk! Kuidas aga mingit keemilist elementi tõlkida pole ju tegelilkult tähtis, nii et selles osas etteheiteid teha poleks vajalik. Silikoon või räni - mis vahet seal on?

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi fantasy ja science fantasy alaliiki kuuluvad teosed moodustavad P. Andersoni romaanitoodangust vaevalt kümnendiku, jäävad just need meisterlike juttude kõrval elama veel kaua pärast kirjaniku surma. Toon näitena ’The High Crusade’i (science fantasy) ja mõlemad tänavu eesti keeles ilmunud romaanid.

’Kolmes südames...’ tuleb Andersoni füüsikutaust kõige ilmekamalt esile Holgeri viisist võita lohe. Termodünaamika abil! Fantasykirjanduses üsnagi tavatu.

Kuigi mulle meeldib miskipärast ’Murtud mõõk’ rohkem, on ka ’Kolm südant...’ igati väärt lugu, mis pälvib hindeks üksnes viit. Mitmete allikate põhjal on heaks ulmekaks ka ’Kolme südame...’ järg ’Midsummer Tempest’ (1974).
NB! Ja mõni tõlke apsakas ei tee olematuks ladusat ning heas keeles tõlget.
Teksti loeti eesti keeles

Tore oli just see üleloomulikele asjadele teaduslikult lähenemine (lohele vee kurku viskamine, magneesiuminuga, kivistumisel tekkinud radiatsioon jne jne). Tore ei olnud kristlikule elemendile nii suure rõhu panek... ja raamatu liig-äkiline lõpp. Mõistatamismäng seostus (paratamatult) Tolkieniga ning mõned muud kohad Zelazny Amberi-sarjaga. Aga muidu... tore lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et pean enamikule eelkõnelejaist vastu vaidlema. Minu meelest oli hoopis see jutt parem kui "Murtud mõõk". Ehk küll kriipsuvõrra, kuid siiski.
Kõik see tegevus tundus ehk mõnevõrra usutavam, just seetõttu, et poldud seletatud liiga palju ning samas näidati ära, kuidas Holger sinna teise maailma sai. Zelaznyga tekkis tõesti mõningaid assotsiatsioone, kuid see ei muutunud häirivaks.
Mulle tundus, et PA pakkus tiba üle Jumala, pühakute, kristlaste, palvete ja muu säärase uskliku elemendi sisse toomisega. Ei tea, miks inimeste jumal haldjate, trollide või muude omadest vägevam peaks olema?
Hindeks panen ikkagi 5, sest suurepärane sujuv ja põnev lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene Andersoni fantasy ja ei jätnud autorist head muljet. Kuna ma hakkan kohe "Murtud mõõka" lugema, siis loodan, et minu esialgne arusaamine sugavalt ekslik on. Milles siis asi? Kindlasti mitte kirjutamisoskuses, selles vanahärrat kindlasti süüdistada ei saa. Ja samuti mitte syzhee puudumises. Kyll aga saab teda materdada äärmises tendentslikuses ja kristlukus propagandas. Et on kirjutatud keskaegsete ryytliromaanide stiilis? On jah ja neid ei seedi ma kah mitte kudagi. Minu meelest yx räigemaid kiidulaule kristlusele ja j6hkramaid teiste mahamaterdamisi, mida ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Üks neid raamatuid, mis paneb mu endale tõotama, et ma iial enam fantasy`t ei loe... Ei ole halvasti kirjutatud, aga mingi jura... Mind ei häiri eriti, kes parasjagu on head või halvad, natuke nördimapanev ju on, et alati kotitakse ühtesid ja samu, aga pole sügavamat vahet, kes heaks, kes pahaks on kuulutatud, kui sellele pole vähimatki seletust ega õlikile jagugi filosoofilist sügavust. Võetakse üks tüüp, antakse sihuke kolakas mööda pead, et leiab end kusagil mujal; seal ta peab midagi tegema, teel sooritab hulga kangelastegusid, ja 100% guaranteed saab hakkama - nüri eskapistlik kirjandus. Raamat, mis lühendab teie eluiga poolteist tundi.

PS. Tõlkest - kogu lugupidamise juures! EL, nii ei tohi tõlkida! Võtame kasvõi pärli: "...Rutherfordi katsed, raadiumi põlemine. Kui karboon muutub silikoniks, tekib radioaktiivne isotoop..." Võin kihla vedada, et kõigepealt oli originaalis "radium burnings" või midagi taolist, juttu pole mitte raadiumi põlemisest, vaid põletustest, radioaktiivsete elementidega kokkupuutumisel saadud kiirguskahjustustest. Ja, kurat, kui ise ei tea, tuleks sõnaraamatust vaadata - selleks nad ongi! - carbon on eesti keeles süsinik ja silicon on räni.

Teksti loeti eesti keeles

Jep, ainuke asi mis raamatus häiris, oligi ebatäpne tõlge, mis minule, kui keemiaüliõpilasele väga silma torkas. Ka iga keemiaga mitte väga kursis olev inimene peaks teadma, et carbon on süsinik ja silicon on räni. Aga "viie" saab see raamat sellest hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe ropsuga loetav ajaviitekirjandus. Aga teist korda kätte ei võta, autori teisi lugusid lugema ei ärgita. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust polnud see nii hea kui teised tema raamatud, mis on Eesti keeles ilmunud. Kahju, et temalt on Eestis ilmunud vaid käputäis raamatuid, mis on siiski head. Mulle meeldivad tema jutud. Need on karmidest meestest karmis maailmas. ;) Lahedad. Loodan, et varsti tõlgitakse veel tema raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Taani kapp peab elu ja surma peale võitlust fašistlike sigadega, kaotab pildi silme eest ja kui uuesti meelemärkusele tuleb, on kusagil imelises metsas, kõrval keskaegne sõjarüü, mõõk ja uhke ratsu. Mis siis ikka, ajab riided selga, paneb mõõga vööle ja läheb saatusele vastu. Saatus tähendab imelisi olendeid ja rohkelt kangelastegusid.

Tegevus areneb kiiresti, seiklusest seikluseni, mis tekitas ADD mängimise tunde. Kõrvaltegelased tulevad ja kaovad, peategelane vajab kaaslaste abi ja nutikust. Iga asi proovitakse järele, iga väljakutse võetakse vastu.

Andersoni võlumaailm on tänapäeva fantasy kontekstis veidi ebaharilik, aga mitte midagi väga erakordset. Ühel pool valgus ja kord, mida seal esindavad inimesed ja kristlus, tänapäevas liitlasväed. Teisel pool hämarus, kaos, haldjad (meie ajas natsid). Haldjatega saab peategelane siiski üsna hasti läbi ja mitu korda peab tõsiselt aru, kas mitte kaose poole üle minna.

Ega see ei ole tõsine teos, pigem paras poistekas. Aga mul on väike nõrkus kaasajast fantaasiamaailma “kukkunud” tegelaste vastu, annan visandlikkuse andeks. Omamoodi lahe on lugeda fantasyt, milles autor ei viitsi isegi kaose ja korra vägevat Suurt Lõpulahingut kirjeldada, ainult vilksamisi laseb mainida, et jah, siis tuli suur lahing, mis lõppes nii.

Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub kahes maailmas. Haldjate-lohede maailma sattunud Holger arvab esiti et 2. maailmasõja aegne Taani on tema pärismaailm. Mees ei tea kes ta on. Ajapikku hakkab siiski üht-teist selguma. Toimumas on Korra ja Kaose vaheline sõda, mis mingitmoodi on seotud mõlema maailmaga. Natuke sarnaneb Holgeri olukord Zelazny Amberi lugude Corwiniga, kes saab teadlikuks oma võimetest ja seisusest pisitasa. Amberlikkus.

Spinninguratas aadlipreili kambris (lk 88) tundus naljakana. Vokk oleks tõesti parem tõlge olnud, nagu eelarvustaja Hargla juba mainis. Iseenesest "Kolm lõvi" oli mõnus lugemine, ehkki "Midsummer Tempest" meeldis rohkem.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: