Aeneal on hiljuti toimunud ülestõus Impeeriumi vastu; kohalikud vabadusvõitlejad lakuvad haavu, sõdurid on kehtestanud maheda okupatsioonirezhiimi. Asju klaarib intelliegnte Terra diplomaat Desai. Olukorda keerukustab eriti see, et Aeneal on leitud miski muistse tsivilisatsiooni jälgi ning pead on tõestmas religioosne kultus Nendest, Esimestest. Tegutseb prohvet Jaan; usutakse Esimeste tagasitulekut.
Tegelasi on palju ja päris peategelaseks ei kujune neist keegi. Ivar Fredirksson on mässuliste põgenev juht, tituaalrne valitseja; on võõrrassidest spioone. Tegemist kokkuvõttes huminaatrteadustel mängiva sf`iga, Andersoni alati huvitaval usuteemadel. Ideed iseenesest, eriti need mis lõpuks välja kooruvad, on tasemel ja asjalikud. Romaan ise tervikuna aga mitte. Raske oli valida tegelast, kellele kaasa elada. Sündmustik oli tuim ja verevaene. Minu jaoks jäi tugevalt puudu hingestatusest ja dramaatikast. Ühest küljest on olemas kõik, mida seda laadi ulmeloolt oodata; teisalt jääb vägisi mulje, et autor uskus, et spioonipõneviku atribuudid tekivad loosse kusagilt iseenesest. Aga ei tekkinud. Üldmulje jäi siiski positiivne, aga "kolmest" kõrgemat hinnet ma ka anda ei saa.