Viimase jääaja lõpp. Euroopa. Liustikud taanduvad põhja. Põhjapõdrad nende kannul. Lõunast tuleb peale mets. Põhjapõtrade kyttimisest elatuv (praeguste saamide kauete esivanemate) suguharu vireleb. Mida aeg edasi, seda vähem on liikumas suuri saakloomi. Otsustatakse saata uurimissalku erinevatesse ilmakaartesse, paremaid jahimaid otsima. Suur kytt Kõuhobune seab oma sammud lõunasse. Peale mõningast rändamist jõuab ta omadega ilmatu suurde metsalaande. Ja eksib seal lootusetult ära. Mõne aja pärast leiavad ta kohalikud kytid. Nood osutuvad sõbralikeks sellideks. Kõuhobune elab oma uute sõprade seltsis mitu head kuud ja plaanitseb terve oma suguharuge metsa elama kolida. Kogemata kombel aga avastab ta, et muidu nii sõbralike metsaelanike religioon on sedavõrd suure kiiksuga, et säärasest naabrusest head nahka ikka ei tule.
Muidu viimasepeal hea lugu aga lõpp oma kerge mystitsismihõnguga läks eelneva teksti hästi välja kukkunud realismipyydest pisut liiga räigelt lahku.
Muidu viimasepeal hea lugu aga lõpp oma kerge mystitsismihõnguga läks eelneva teksti hästi välja kukkunud realismipyydest pisut liiga räigelt lahku.