Tavaliselt kujutletakse arvuti-inimese kooslusena kas pooleldi roostes ja metalse häälega cyborge või virtuaalses reaalsuses ringi tuiskavaid häkkereid, stepsel kuklas.. Käesolevas loos on Anderson lähenenud asjale pisut teisest kyljest. Arvutite tugevaks kyljeks on kiire ja mahukas andmetöötlus. Inimeste plussiks intuitsioon ja loomingulisus. Andes inimese (mõtete) käsutusse arvuti kiire ja mahuka mälu ning arvutusvõimsuse, saame mõistuse, mis yletab oma võimekuse poolest nii inimest kui arvutit eraldi võetuna. Et sellisest yhendusest märgatavat tulu tõuseks, peavad mõlemad koostisosad tasemel olema. Arvutiga on lihtne - delo tehniki. Inimesi kellest sellises koosluses asja on, pole aga kaugeltki mitte palju. Nad jagunevad kahte kategooriasse. "Linkerid" - inseneri tasemel tegelased ja "Holotheedid" - oma ala tõelised geeniused. Lugu algabki sellega, et yhega viimastest on juhtunud õnnetus - järjekordse ülesande lahendamisel väljus too sessioonist arvutiga kataleptilises seisundis. Pystitatud probleemiks oli ei miski muu kui Universumi modelleerimine. Asja kutsutakse uurima katalepsiasse sattunud holotheedi vana sõber. Tõsiselt hea jutt.