Kui oma arvamus selle raamatu kohta ühe sõnaga kokku võtta, siis selleks sõnaks oleks igav. On mingid salapärased „eelkäijad”, kellest me raamatu lõpuks teame täpselt sama palju, kui raamatu alguses; on mingid nende „eelkäijate” artefaktid, millest me ei saa üldse midagi teada; on kahe musta augu kokkupõrge, millest autor kirjutab ülipõhjalikult ja teaduslikus võtmes, aga mille kohta võib kunagi selguda, et see pseudoteaduslikkus oli kõik täielik jama - praegu ei tea me ju mustade aukude füüsikast ja seal toimuvatest protsessidest reaalselt midagi; on Maa, mille asukad on loonud midagi kollektiivse mõistuse sarnast, aga mis kõik jääb täiesti segaseks ja arusaamatuks; on paar peategelast, kes kihutavad ühe kosmilise fenomeni juurest teise juurde ja vahepeal püüavad veel ka oma vastastikustes tunnetes selgust saada; ja on happy end. Loo sügavam mõte, idee: ei oska öelda.Oleks näiteks tegemist olnud mõne mulle täiesti tundmatu vene autori pehmekaanelise taskuformaadis ajaviitelooga, oleks ma peale selle läbilugemist õlgu kehitanud, nentinud, et ladusalt kirjutatud ja oleksin jutu järgmisel päeval unustanud. No ja neutraalse kolme oleksin hindeks pannud.
Ma pole enam ammu Andersoni lugenud, aga see, mida ma kunagi varem loetust mäletan, on mulle mällu ikka ereda ja hulga parema mulje jätnud. See raamat siin oli minu arvates täiesti tavaline laiatarbekaup, absoluutselt mitte millegi poolest silmatorkav (ega ka häiriv). Keskpärane, hall. Nagu ma juba ütlesin, kellelegi tundmatule paneksin ma sellise loo eest kolme. Andersonist olen ma aga nii heal arvamusel küll, et sellise tavalisusega mitte rahul olla. Ma olen pettunud – kaks.
