Tegu on esimese Andersoni jutukoguga, mida üldse lugesin, seetõttu suhtun teatava nostalgia pärast raamatusse eriti hästi. Kogumiku nimilugu The Horn of Time the Hunter on mu meelest üks Andersoni parimaid jutte, eriti tunde pärast, mille jutu lugemine tekitas. Jutus saabub inimeste ekspeditsioon planeedile, kus avastatakse vees eluks kohastunud olevused (planeeti kunagi ammu-ammu koloniseerinud inimeste järeltulijad). Loo ajakirjaversiooni pealkiri oli Homo Aquaticus. Kogumikus on ka Andersoni kuulus ajateemaline jutt The Man Who Came Early, milles jutustatakse millalgi pärast Teist maailmasõda Islandil asunud USA sõjaväebaasist viikingiaega sattunud sõduri lugu. Erinevalt kommertslikest ajareisikontseptsioonidest ei ole peategelasel taskus mingit debiiltelefoni suurust ajamasinat, nii et oma aega tagasi ta enam ei saagi. Taaskord õhkub loost melanhoolset nostalgiat, mis mu meelest on Andersoni paremaid külgi. Ka ülejäänud kogumiku jutud on lugemist väärt. Kindel viis!