Lugu toimub 10. sajandil, oopuse peakangelanna on Norra üliku tütar Gunnhild, kes noorena õpib laplaste käest pisut maagiat ning manipuleerib selle abil end abielluma kuningapoja Eirikuga. Gunnhild saab hiljem kuningannaks ja sünnitab Eirikule üheksa last, tema elu möödub poliitilisi intriige sepitsedes ja oma soole võimu kindlustades. Kuningas Eirikul on nimelt hulgaliselt (pool)vendi, kes samuti kuningriiki ihaldavad ega pole sugugi rahul neile määratud pärandusega. Tegevus leiab aset aastakümnete jooksul Skandinaavias, Islandil ja Briti saartel, tegelasi on nii palju, et nende jaoks on loodud lausa register. Gunnhild pole kuigi meeldiv inimene ja tema pojad samuti mitte. Aga mitte see pole madala hinde põhjuseks.
Nagu ka seegi, et žanriliselt pole just tegu Andersoni eelmiste ajaloofantaasiate liiki teosega – “Kuningate ema” pole otseselt ei fantasy ega alternatiivajalugu. Ulmet on siin nii palju, et Gunnhildil on väikest sorti nõiavõimeid, need piirduvad kaugele nägemisega ja rahvameditsiiniga. Aga sündmuste käiku ta nendega kuigi palju ei mõjuta. Ajalooliselt on tegu teatava rekonstruktsiooniga ja tühikute täitmisega; suures osas on aga kroonikaid ja saagasid lihtsalt pisut stiliseeritult ümber jutustatud.
Minu madala hinde põhjustab asjaolu, et 600 leheküljelised romaanid pole lihtsalt Andersoni ampluaa. Tema loomingu paremiku moodustasid ikkagi jutustused ja poole lühemad romaanid. Ka tema üks teine mahukaim asi “The Boat of Million Years” on pigem jutukogu. Anderson ei olnud pikkade romaanid kirjanik, ta lihtsalt ei vea selliseid asju välja, selleks tuleks kasutada hoopis teist laadi võttestiku. “Kuningate ema” on väga tüütu lugeda ja tabad end pidevalt küsimast: “No milleks ta seda kirjutab?” Jah, on tunda, et kirjanik on oma tööd teinud armastusega aga sellisel kujul võib romaan elamusi pakkuda vaid skandinavistikateadlastele. Jääb puudu peaaegu kõigest, millest koosneb hea romaan, kuid ennekõike fokuseeritusest. Siin on üks ja üsnagi igavaks jääv peategelane ning ligi sadakond muud svenssoni, kes purjetavad ühest lahingust teise ja harrastavad viikinglust. Vahepeal kirjeldatakse ilma ja loodust. Mõnekümne lehekülje tagant õnnestub Andersonil luua vähe parem stseen, kuid enamasti jäävad need lõpuni välja arendamata; järgneb jälle logistikakirjeldus ja kroonikate ümberjutustamine. Raske on millelegi keskenduda, mõte jookseb lihtsalt kinni ja lugemisele kulutatud vaev ei saa tasutud isegi ajaloo ja inimkonna arengu mõtestamisega, mida seni Anderson nii hiilgavalt teinud oli. Kahju küll aga - rubbish!