13.11.2015 Uuesti lugedes hakkas häirima liigne sahmerdamine ajahüpetega ja Everardi käitumine kohalikust poisist kaastöötajaga. Lugu polnudki nii "kuldne", nagu esmatutvusel paistis. Neli.
(lühiromaan aastast 1983)
Manse Everard on peategelasena tore, aga lühiromaan on kirjutatud pisut teises võtmes, kui varasemad Ajapatrulli lood. Manse Everard käitub ajuti kui tõeline erivolitustega agent, ajuti aga kui Suur Valge Massa – mulle tõesti ei meeldinud ta käitumine selle noore pärismaalase suhtes. Okay, võibolla oli poiss tõesti õnnelik, saades Ajapatrulli kaastööliseks ning saades tohletanud vanatüdruku omale naiseks ning selle nõtke põhjamaise kaunitari pealekauba. Võimalik, et selline oli selle ajastu moraal ja kombed, ei tea, pole otsustaja... aga varasemates Ajapatrulli lugudes mind Manse Everardi teod ei häirinud, kuigi ka seal lõhkusid need ajuti tavaarusaamu...
Häiris ka see, et lahendus tuli kuidagi hästi kogemata...
Kokkuvõte: hea lugu, aga üle loen tunduvalt harvemini kui Ajapatrulli varasemaid lugusid... Lugeda tasub, aga soovitaks neid varasemaid kogusid kõigepealt, minuarust hakkab Anderson sellest sarjast pisut väsima.
Everard asub detektiivitööle, kasutab abilisena kohalikku kerjuspoissi, kohtub Hirami endaga, magab põhjamaise orjatariga ja korjab neilt kildhaaval teadmisi, nagu ehtne detektiiv.
Iseenesest paljulubava probleemiga ulmekrimka, mis lõppkokkuvõttes ei õigusta lootusi, sest kogu lahenduseni jõudmise konstruktsioon on äärmiselt ebausutav. Umbes nii, et “Khm, kuningas, kas siin on viimasel ajal käinud imelikke võõraid, minusuguseid? Ah et ei? aga Teie isa valitsemisajal? Ah et küsigu ma vanadelt inimestelt?” Esimene ettejääv vanur ütleb, olid sellised tüübid, aga läksid merele ja uppusid. Sadamas ootab neid näss, kes on just sellelt laevalt ainsana eluga pääsenud. Ja ongi teada aeg ja koht, kus pättidele preventiivne hoop anda.
Palju rohkem meeldis mulle Tüürose ja sealse elu kirjeldus ning Andersoni mõttekäigud, miks just see linn on ajaloos ülioluline monoteismi läbimurdel. Oli tunda, et Anderson kirjutas sellest ajast ja kultuurist mõnuga. Kuna tegemist on lühiromaaniga, aga tegevust sama vähe kui lühijutus, siis oli tal niisama tühjaks tähjaks tekstiruumi küll.