Ulmekirjanduse BAAS - Poul Anderson - The Corridors of Time

Arvustused (5)

13.09.1998, kell 19:25

Peategelane Malcolm Lockridge teenis kunagi aega USA mereväes Okinawal. Seal tutvus ta üsna põhjalikult karateega. Pärast armeeteenistust asus ta õppima ülikooli, kuid raamatu algul istub ta eeluurimisvanglas. Nimelt ründas teda üks noortejõuk ja selle üks liige sai Malcolmi löögi tagajärjel surma. Ootamatult külastab teda vanglas tumedat verd Storm Darroway. Tundmatu kaunitar pakub Malcolmile oma abi. USA parima advokaadi abil vabanebki Malcolm vanglast.

Seejärel siirdub tegevus Euroopasse, Taani. Seal paikneb nimelt ajakoridori üks ustest. Läbi aastatuhandete peavad omavahelist sõda wardenid ja rangersid. Storm on wardenite üks tähtsamaid sõdalasi, keda antiikrahvad pidasid jumalannaks. Nii mõneski ajastus vajas ta aga ihukaitsjat. Just sellepärast ta Malcolmi vabastaski. Romaani põhitegevus leiab aset 1827 aastat e.m.a. Malcolm mängib üle nii wardenid kui ka rangersid. “Ajakoridorid” erineb muudest autori ajarändamise lugudest ja mõjub seetõttu värskendavalt. Hindeks viis väikese miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Andri Riid

4.04.2001, kell 19:29

See on masina kirjutatud raamat. Ses raamatus ei ole hinge. Romaanis on olemas kõik romaani olemiseks vajalikud komponendid, kuid selle autor pole antud juhul kirjanik ning kirjutada oleks selle võinud ükspuha kes, mõningase harjutamise järel kasvõi naabripoiss.

On konstrueeritud süzhee, võetud kakluskunste valdav (seega kohe ka hiilgav strateeg ja isemõtleja) endine sõjaväelane, seotud punti jumalannaga ja visatud olukorda, kus ta peab omal käel tõeni jõudma.

Õige pea kleepub 3000 aasta taguses minevikus talle külge naissoost pärismaalane,kuid Lockridge ihaldab jumalannat (kes ka lihalikest lõbudest aeg-ajalt ära ei ütle).Pahad on väga pahad, otsekui keskmise inimese ettekujutus Põhja-Koreast ja head on suht-koht head, ja isegi kui nad seda ei ole, on neil igatahes õigus. Selline on peategelase esialgne nägemus asjadest ja jumala abiga see - õnneks! - nii ei jää, sestsellist raamatut ei oleks üldse mõtet lugeda, kuid ega tegelikkuses välja kukkunud palju parem ka siiski pole.

Lülib, et kõike konfrontatsioone maailma ajaloos seletatakse kahe vaenutseva ajaarmee tegevusega, samas käsitletakse ajalugu paradoksaalselt üsna fikseeritud nähtusena ning romaani põhitegevus toimub n.-ö. peidetud sajandites, millest meil allikaid suurt pole. Romaani lõpustseenis eksib autor minu meelest igasuguse järjepidevuse vastu ja suhu jääb halb maitse.

Malcolm on muidugi superkangelane, kes teeb ära, mis talt oodatakse ning sellega võime raamatu kinni panna ja ta olemasolu ära unustada.

Teksti loeti inglise keeles

Riivo Mägi

29.05.2001, kell 14:56

Minu meelest liiga keeruliseks aetud, ajaparadokse täis olev ühe kangelase saaga. Mulle ei ole Andersoni ajarännu raamatud kunagi eriti meeldinud ja seegi ei moodusta mingit erandit. Kogu tuleviku tehnika ja arenenud teadmised jäävad nõrgaks, kui üks mees otsustab mässama hakata süsteemi vastu. Triviaalne sisu, segased lahendused ja masinklik kirjutamis stiil (nagu Andri eespoolgi mainis). Paremate hetkede ja ilusa ajalookirjelduse eest siiski 3.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla

13.06.2001, kell 16:11

Mulle tundub, et see romaan on Andersonile endale väga oluline, eriti siin sisalduva hingestatuse ja Vanameistri loomingut läbivate teemade läbitunnetatud käsitluse tõttu. Romaan õnnestub eelkõige just oma sügavuse, ainese ja ideede poolest ning nende lugejani toomise “agendiks” valitud süzhee, tugeva kangelase seikluslik võitlus on ehk veidi standartsem.

Romaan on ilmselt sündinud mõtisklustest ajaloo üle; autor nagu esitaks siin endale küsimusi ja proovib neile vastata – millal on meie ajaloos midagi “viltu” läinud, kas meie maailm on ikka parim võimalikest, millised suunad millistel ajastutel on tinginud tänapäeva hädad ja milleni see kõik välja võib viia. Sedasama temaatikat uurib Anderson mitmes muus tekstis; kaasa arvatud Ajapatrulli lugudes ja fantasy-romaanides.

Otsustavad sajandid – leiavad nii Anderson, kui kaugel tulevikus ajasõtta asunud rangerid ja wardenid – olid neoliitikumi ja pronkisajastu vahetusel. Just siis valgusid Euroopasse taeva poole kummardavad indo-eurooplaste hõimud, asisemad, energilisemad, pühendunumad, sitkemad, kes tasapisi assimileerisid senised Ema/Naise/Maa/Looduse kultust harrastavad rahvad. Stonehenge’e enam ei ehitatud. Just neis ajastuis määrati tulevase Euroopa saatus, peale jäi tõhususmentaliteet, pandi alus kristlusele jne.

Malcolm Lockridge leiab end võitlevat “heade” poolel, tema värbaja ja ihaldatu on kaunitar Storm, kelle järgi on ongi alguses saanud Naise kultused (Kreeta, Kreeka jne), mille tuletiseks on ka Neitsi Maarja. Kesksed sündmused keerlevad rangerite ninamehe tabamise ümber; rangerid on vastutavad Lääne tõhususeühiskonna, tehnokraatia, puritanismi, fashismi jms eest. Wardenid on looduslähedasemad või njuueidzhlikumad. Võitlustandriks on hilisneoliitikumi küla Jüütimaal, kuhu rangerid on organiseerinud sõjakirveste-rahva ekspansiooni. Storm langeb vangi, Malcolm pääseb põgenema ja alustab rännakut läbi aegade.

Tõdemusi, milleni autor siin jõuab on mitmeid, ent eelkõige on see ikkagi üks katse mõista ja panna lugejat eneselgi küsimusi esitama. Lõpulahendusse briljantlus kaalub üles vahepealsed trafaretid süzhees. Väga “viis”.

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Tullus

29.10.2006, kell 10:28

Alguses liiga Burrogsliku raamatuna tundunud teos, mille elujõulisus sundis mind üle mitme aasta koomale tõmbama uneaega just lugemise arvelt.Nõustun eelkommenteerijaga, et lõpulahendus on hea, olgugi et tegevus raamatus kipub minema fookusest välja ja olema mitte-järjepidev.

Teksti loeti inglise keeles

Poul Anderson

25.11.1926–31.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

Lisavahendid:

Poul Anderson

25.11.1926–31.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: