Mulle tundub, et see romaan on Andersonile endale väga oluline, eriti siin sisalduva hingestatuse ja Vanameistri loomingut läbivate teemade läbitunnetatud käsitluse tõttu. Romaan õnnestub eelkõige just oma sügavuse, ainese ja ideede poolest ning nende lugejani toomise “agendiks” valitud süzhee, tugeva kangelase seikluslik võitlus on ehk veidi standartsem.Romaan on ilmselt sündinud mõtisklustest ajaloo üle; autor nagu esitaks siin endale küsimusi ja proovib neile vastata – millal on meie ajaloos midagi “viltu” läinud, kas meie maailm on ikka parim võimalikest, millised suunad millistel ajastutel on tinginud tänapäeva hädad ja milleni see kõik välja võib viia. Sedasama temaatikat uurib Anderson mitmes muus tekstis; kaasa arvatud Ajapatrulli lugudes ja fantasy-romaanides.
Otsustavad sajandid – leiavad nii Anderson, kui kaugel tulevikus ajasõtta asunud rangerid ja wardenid – olid neoliitikumi ja pronkisajastu vahetusel. Just siis valgusid Euroopasse taeva poole kummardavad indo-eurooplaste hõimud, asisemad, energilisemad, pühendunumad, sitkemad, kes tasapisi assimileerisid senised Ema/Naise/Maa/Looduse kultust harrastavad rahvad. Stonehenge’e enam ei ehitatud. Just neis ajastuis määrati tulevase Euroopa saatus, peale jäi tõhususmentaliteet, pandi alus kristlusele jne.
Malcolm Lockridge leiab end võitlevat “heade” poolel, tema värbaja ja ihaldatu on kaunitar Storm, kelle järgi on ongi alguses saanud Naise kultused (Kreeta, Kreeka jne), mille tuletiseks on ka Neitsi Maarja. Kesksed sündmused keerlevad rangerite ninamehe tabamise ümber; rangerid on vastutavad Lääne tõhususeühiskonna, tehnokraatia, puritanismi, fashismi jms eest. Wardenid on looduslähedasemad või njuueidzhlikumad. Võitlustandriks on hilisneoliitikumi küla Jüütimaal, kuhu rangerid on organiseerinud sõjakirveste-rahva ekspansiooni. Storm langeb vangi, Malcolm pääseb põgenema ja alustab rännakut läbi aegade.
Tõdemusi, milleni autor siin jõuab on mitmeid, ent eelkõige on see ikkagi üks katse mõista ja panna lugejat eneselgi küsimusi esitama. Lõpulahendusse briljantlus kaalub üles vahepealsed trafaretid süzhees. Väga “viis”.