Filmitriloogiat "Highlander" ja selle ainetel tehtud teleseriaale on kindlasti kõik näinud? Käesolev raamat räägib kah säärastest tegelastest - surematutest. Tõsi kyll, sellistest kes yksteisel peade raiumise asemel enamasti pisut vaguramalt käituvad.
Raamat on jaotatud terveks hulgaks jutukesteks, erinevate tegelaste-surematutega fookuses. Esimene säärastest lugudest leiab aset IV sajandil e.m.a. ning kirjeldab kreeklaste mereretke maale nimega Thule. Retkest võtab osa ka juba tolleks ajaks pooltuhat aastat vana meremees Hanno.
Järgmised jutukesed viivad meid erinevatesse ajastutesse, erinevatesse piirkondadesse (Hiina, Venemaa, Ameerika, jne.). Kõikjal sebivad ringi yksikud surematud. Kes teenib elatist prostituudi, kes kylavanema, kes kaupmehena. Kõigil neil on yks ja sama häda - yksindus.
Iga surematu on matnud sadu armastatuid, lapsi, lapselapsi jne. Mitte just kõige meeldivam perspektiiv. Nii unistavad ja otsivadki surematud endasarnaseid. Selliseid, kes näruse paarikymne aastaga ei närtsiks ega sureks.
Kõik need ajaloolised pildikesed on (hoolimata kergetest faktilistest möödalaskmistest) võrdlemisi nauditavad. Kui siis ehk kirjeldava lobaga iga jutu alguses on Anderson vähe yle pingutanud.
Asi kus aga värk sootuks hulluks kätte läheb on raamatu viimased sadakond lehekylge. See osa, mille tegevus leiab aset kusagil määramata kaugel tulevikus. Esiteks ei sobi see stiililt ylejäänud raamatyuga kokku. Teiseks on see lihtsalt ebameeldiv soga. Niiet lõppmulje - järjekordne pettumus Andersonilt.