Tau Zero on kõva tehnilise SF taustaga ulmelugu kosmoselennu füüsikast. Lugu algab eksperimentaalse Bussardi ajamiga kosmoselaeva stardiga Maalt. Laeva pardal on 50 kosmonauti (mehi ja naisi pooleks) ja suund on võetud ühe Neitsi tähtkujus asuva tähe poole.
Loomulikult ei suuda kosmoselaev valguse kiirust ületada, aga plaanis on pool teed kiirendada ja pool teed pidurdada. Tänu relatiivsusteooria reeglitele tähendab see, et laeval viibijate jaoks hakkab aeg liikuma aeglasemalt (muidu 30 aastat kestev reis on nende jaoks vaid viie aasta pikkune).
Kuid vahetult enne poolele teele jõudmist tabab laev tolmupilve ning lõhub sellega oma pidurdusmootorid. Kiirendusmootorite välja lülitamine aga hävitaks kogu laeva. Laeva meeskond peab nüüd välja mõtlema, kuidas olukord lahendada - ja isegi kui neil õnnestub tehnika parandada, kuhu nad pidevalt kiirendava laevaga selleks ajaks välja jõudnud on?
Olen seda teost kunagi varemgi lugenud ning tollest korrast jäi meelde peamiselt idee. Sama tuli välja ka nüüdsel korduslugemisel. Anderson on kogu loo ehitanud ühe relatiivsusteooria tuntuima veidruse ümber (valemis, kus kiirus V läheneb valguse kiirusele C, siis aeg ehk Tau läheneb nullile).
Selles mõttes peitub tegelikult ka märkimisväärselt jubedust. Kui inimene võib veel leppida 30 aasta kaotusega, siis mida tähendab tuhande aasta möödumine väljaspool laeva (või kümne tuhande, miljoni, veel enama)? Mõni teine autor oleks sellises tähtedevahelise "Lendava Hollandlase" sünnis näinud ideaalset õudusloo algust.
Anderson seda ei tee. Kuigi meeskond (ja eriti peategelane, turvaülem Charles Reymont) peab tegelema meeskonna moraali ja terve mõistuse hoidmisega, lähenetakse sellele ikkagi ulme kuldajastust tuntud optimismiga. Inimvaim võib korraks koorma all painduda, aga see ei murdu.
Kuigi see mul eelmisest korrast meeles ei olnud, on siin lisaks vingele teaduslikule poolele paar täitsa head mõtet grupidünaamika juhtimisest. Ning üldine optimism sellise loo juhtmotiivina pole vahelduseks üldse paha, isegi siis kui lõpplahenduses juba muidu tugeval pinnal seisnud füüsika piire natuke nihutama hakatakse.
Hinnang: 7/10
